Kelli Seiton. Foto: erakogu
Umbes nädal pärast Austraaliasse saabumist istun kuldses Holden Commodore’is (Euroopas kannaks see auto Opel Omega nime). Partner istub rooli taha, eesmärk sõita õigel pool teed ja mitte vastassuunas, mina kõrvalistmele, kramplikult uksest ja istmest kinni hoides ning endale kinnitades, et sõidame õigel pool teed sellest hoolimata, et see nii vale näib. Autost saab kodu ja sõiduk. Nüüd on vaja veel töö leida.
Peaaegu nädal möödub internetti kammides ja CVsid laiali saates. Esialgu oli ainus pakkumus sibulate korjamine. Tööpakkuja ütleb otse, et töö on raske ja raskemgi, kui tahad säästmiseks teenida. Videote järgi ei tundu päev läbi maas põlvedel küürutamine ning teravate kääride kiire ja tihe käsitsemisoskus samuti kuigi ahvatlev. Palka makstakse korjatud koguse pealt.
Suundun hoopis Stanthorpe’i, mida tuttavad soovitavad. Holden viib sinna ja hosteliomanik Glen majutab Summiti-nimelises tööhostelis kalli raha eest külma ja haisvasse tuppa, seni kuni tööd leian. Muidu nii kuulsas õunapiirkonnas pole juttude järgi ühegi vilja hooaeg veel õieti alanud ja kümmekond sakslast on hostelis juba kuu aega tööd oodanud. Seame partneriga enda piiriks nädala. Kui siis tööd pole, läheme sibulaid korjama!
Kolmanda päeva hommikul enne kella viit kuulen toa uksel koputust. Surun silmad tugevamini kinni. Äkki läheb ära! Koputaja on järjepidev ja annan alla. „Kas te tööd tahate?” „Jah, millal?” „Täna!” „Aa, okei. Mis kell?” „Kohe!”
Hosteliomanik Glen annab juhised kaasa ja nende järgi sõidame suurest õunast 20 kilomeetrit edasi, siis keerame vasakule ja Browni teed mööda suure kuurini. Maanteel möödume mitmest surnud kängurust – esimesed kängurud, keda Austraalias näen. Nii algab karjäär farmis hernekorjajana.
Järgmised kümme nädalat elan graafiku järgi, kus äratuskell heliseb kella kolme ja nelja vahel, tööle jõuan päikesetõusul ja magama heidan juba seitsmest õhtul, kui päike on äsja loojunud. Ärkamine on küll varajane, ent farmitöö võlusid võib loetleda üsna pikalt. Igal hommikul sõidame põllule kümnekesi koos ute’i (pikapi) kastis istudes. Tuul vuhiseb kõrvus, ülemus teeb kruusateel „hüpekaid” ning taustaks on künklikud põllud, lehmad ja päikesetõus. Töö on täpselt selline, nagu nimi lubab – pikad read hernepõõsaid, millelt herneid korjan.
aeg ei kesta kuigi kaua ja üsna pea hakkan farmis kõiki teisi ameteid proovima. Istutan, rohin, paigaldan nööre, puistan taimede ümber saepuru ning endiselt ka korjan ja pakin. Hernestest saavad lehtpeedid, taldrikkõrvitsad, paprikad ja suvikõrvitsad. Tööd muutuvad seljale üha koormavamaks, nimetissõrmed on püsivalt mustad ja lõhenevad ning igal õhtul vajuvad silmad juba enne kella seitsmest magamamineku aega kinni.
Farmipidajad saavad aga üha armsamaks ning Austraalia aedviljatööstuse telgitagused selgemaks. Farm, milles töötame, elatub peamiselt suvikõrvitsate müügist ja Itaalia päritolu farmer alustab nende korjamist suure hurraaga. Näib, et põllud hakkavad saaki andma teistest taludest nädala võrra varem ning väikesed kriimud või erinevused suvikõrvitsate suuruses ei tähenda midagi. Poed ostavad ja toodang läheb. Prügiks – ehk lehmadele söödaks – viskame umbes kolmandiku suvikõrvitsaist. Kas korjates noaga sügava täkke sisse saanud, liiga kõverad ja koleda väljanägemisega või liiga suured, et keskmine austraallane neid poest ostaks.
Mida aeg edasi, seda karmimaks läheb seis suvikõrvitsaturul. Pakkijad saavad uued juhised: austraallaste lemmiksuurus – pöidla ja nimetissõrme pikkus – tähendab, et kõik kastis olevad suvikõrvitsad peavad olema täpselt sama pikad. Veidi pikem läheb juba järgmisse ehk odavamasse kasti. Sama lugu lühemaga. Iga pisemgi kriim tähendab müügikõlbmatust ning vili tuleb sorteerida kasti, mida pakutakse peamiselt Korea restoranidele. Varem neile pakutud suurema kriimuga või veidi viltused suvikõrvitsad on nüüd prügi. Viskan tohutult suvikõrvitsaid ära. Vähemalt lehmadel on pidupäev!
Pidupäev on ka korjajail. Praak-suvikõrvitsaid võime süüa ja ka teistele hostelisse viia. Sama lugu on mujalgi farmides. Seljakotirändurite rõõmuks on hosteli külmkapis alalõpmata ühiseid jääkapsaid või suvikõrvitsaid.
Farmer otsustab, et korjamine ei tasu enam ära. Suvikõrvitsad jäävad põllule ja hooaja lõpul niidetakse lihtsalt maha.
„Austraallased on aedviljade asjus väga valivad. Välimus huvitab neid enim,” nendib farmer.
Farmeri meeleolu on tsükliline ja oleneb saagist. Kui paprikad hakkavad valmis saama, tõusevad ta suunurgad taas ülespoole.