0

Lääne Liisi lood said kaante vahele

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

lk1.ai

Läänemaa mees Tiit Kaljuste kogus Läänemaa rahvalauliku, jutustaja, käsitöömeistri ja õpetaja Lääne Liisi ehk Eliise Juntsi läänemurdelised lood raamatukesse „Lääne Liisi pärand”.

Brošüüri esmatutvustus oli 20. augustil Rõude muuseumis.
Lääne Liisi, pärisnimega Eliise Emmeliine Junts (1918–1920), oli põline läänlane, kelle esivanemad olid küll pärit Kihnust ja Vigalast, kuid kolinud juba paar põlve varem Kullamaa kanti. Hiljem ostis Eliise isa Jüri Rõudes asundustalu, kuhu pidama jäädi.

Nooremale põlvkonnale on Lääne Liisi nimi üsna tundmatu, kuid keskealised ja vanemad mäletavad teda Läänemaal hästi. Kas või laulupidudelt, nii kohalikelt kui ka üle-eestilistelt, mida ta oma lehepillilugude ja lauludega mitmel korral avas. Eliise Junts tegi koostööd ka mitme rahvakunstiansambliga ning tema laule ja lugusid on lindistustena tallel Eesti Raadio fonoteegis.

Lääne Liisi pärandist pole varem midagi kokkuvõtvat ilmunud.
Paar aastat tagasi hakkas Lääne-Liisi pärandit koguma rõudelane Ants Maripuu, kuid pärast tema surma jäi töö pooleli. Antsu elukaaslane Inda Mölder kirjutas projekti Lääne Liisi pärandi jäädvustamiseks ja see leidis ka toetust.
Trükise väljaandmist rahastasid kultuurkapital ja kohaliku omaalgatuse programm. „Kui Lääne Liisi lugusid ja laule juurde leitakse, on võimalik uus trükis ja CD Lääne Liisi lauludega,” lubas Tiit Kaljuste.

Kaljuste lisas, et äsjailmunud Lääne Liisi raamat ja läänemurre on juba elevust tekitamas ning inimesed selle vastu huvi tundnud.
„Enamik läänlasi enam ei teagi, kuidas siin vanasti kõneldi,” ütles Kaljuste. „Kui hiiu keele (mis on osa läänemurdest) tutvustaja on Margus Tabor oma „Mamma lugudega”, siis Läänemaal kõneldud keelt pole avalikult enam aastakümneid keegi kuulnud.”
Kaire Reiljan

Läänemurdest ja Lääne Liisist

Kirjakeel on kaotanud kohalikud murded. Kirjakeelest erinevad enim Eesti äärealadel kasutatavad murded ja seal on nende mõju igapäevasele kõnekeelele suurem. Keeleliselt kuuluvad Lääne-Eestis kõneldav läänemurre ja Lääne-Eesti saartel kõneldav saarte murre põhjaeesti murrete hulka. Lääne-Eesti mandriosas kõneldavat läänemurret räägiti Läänemaal ja Pärnumaal.

Tänapäeval jääb aga üha vähemaks inimesi, kes läänemurdest midagi teaks, rääkimata igapäevasest kasutamisest. Vaid harva võib kõnekeeles märgata piirkondlikke mõjusid. Võin näiteks tuua enda läänemurdelise keelekasutuse, kus tavakeeles lipsab teatud sõnades sisse kolmas välde: kappis – 'kapis', lukkus – 'lukus' jne. Murdesõnu kasutatakse aga tänapäeval veelgi vähem. Mäletan, kui vanaisa-vanaema kasutasid igapäevaelus sõnu lets 'kiin' ja kartsas 'redel', siis minu sõnavarasse on jäänud neist vist ainsa murdesõnana vaid esimene.

Üks ehe läänemurde kasutaja oli Lääne Liisi ehk õige nimega Eliise Emmeliine Junts (1918–2002), kelle igapäevane elu möödus küll kirjakeeles, aga tema muhedad lood, nii elavas esituses kui ka kirjapandult, olid läänemurdes.

Läänemaal Rõudes elanud ja töötanud naise elu polnud kerge. Vahetult enne sõda abiellunud Liisi abikaasa läks sõja ajal metsavennaks ja hukkus juba 1945. aastal. Algul koolmeistri ametit pidanud Liisil tuli aga abikaasa metsavenna-loo tõttu sellest ametist loobuda ja piirduda tuli vaid postiljonitööga. Liisi leidis end rahvakunsti edendaja ja populariseerijana. Ta hakkas esinema kohalikel rahvapidudel ja hiljem kutsuti teda isegi üle-eestilisi laulu- ja tantsupidusid avama.
Lääne Liisi pärand koosneb kirjapandud juttudest, luuletustest ja lauludest, samuti salvestistest, mis pärinevad peamiselt 1970. aastaist. Folkloristid Igor Tõnurist ja Kristjan Torop, kes 1975. aastal Liisi lugusid Rõudes salvestasid, on meenutanud, et Liisi mäletas nii vanu lugusid, mida ta poleks oma vanuse kohta tohtinud mäletada. Ilmselt oli Liisil väga hea mälu ja ta jutustas edasi isalt-emalt kuuldud mõisaaegseid lugusid.

Mitmed Liisi jutud ja luuletused ilmusid 1970. aastail ajakirjas Kultuur ja Elu. On õnnestunud päästa teatud osa Lääne Liisi käsikirjalisi tekste ja luuletusi. Nende materjalide analüüsimine seisab veel ees. Teada on, et Liisi saatis paljudele inimestele postkaarte, mida ilmestasid ainulaadsed, vaid konkreetse sündmuse puhul kirjutatud luuletused. Need on aga üle Eesti laiali või hoopis hävinud. Siit ka üleskutse lugejaile: kellel on alles postkaarte Lääne Liisi luuletustega, andku sellest julgelt märku. Saatke meile neist koopia. Lääne Liisi muhedad tekstid-luuletused on mäletamist väärt!

Teine Lääne Liisiga seotud fenomen on tema lehepilli mängimise oskus. Teda võib julgelt pidada Eesti ainsaks professionaalseks lehepillimängijaks. Selle oskuse omandas ta juba varases nooruses, hiljem hakkas sellega ka esinema. Lääne Liisi leivanumbriks võib pidada linnuhäälte imiteerimist, millest on säilinud ka helilõik Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis. Liisi kasutas lehepillimänguks sirelilehti, talvisel ajal aga 'tsellufaanist' asendajat ehk õhemaks kraabitud filmilinti, millel oli perforatsioon maha lõigatud.

Üks eriti mõnus näide, kuidas Liisi Läänemaad kirjeldab:

Ropprikas ja puruvaene

Lõuna-Eestiga kõrvu pannes oo meite Läänemaad läbi aegade kehvakeses luetud. Põlegi ju sii miskid vastu tingida. Tämal on tõeste nigu kibine vaevakasukas selgas, kadakane krae pial ning soodest-rabadest keerutadud pussakas vööl. Õlmade servi ning ääri kenastavad küll Läänemere ja Kasari kalarohked veed, aga ega see maapinnale mõika ega etemaks tee.
Mõni arvab nüid sellest, et Lõuna-Eestis elasidki üsna ropprikkad ja läänlased olid puruvaesed. Nõnna see jüst põle olnd.
Olle muiste Läänemaalgi mehi eland…

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Unesnôiduja
Unesnôiduja

Vàga tubli ettevôtmine. See keelenàide lôpus on modernne làànemaa keel, sest seal ô-hààlik. Vanad làànlased seda vàlja ei hààldanud, vaid ô aselel oli ei : môis – meis, Jôôdre – Jeedre jne

wpDiscuz