3

Virtsu kooli uus direktor Stanislav Nemeržitski: võib-olla ma olengi sild

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

Stanislav Nemeržitski

Virtsu kooli asub juhtima Stanislav Nemeržitski. Foto: Arvo Tarmula

Intervjuu andmise ajaks on Nemeržitski kaks päeva ametis olnud, aga ütleb koolist rääkides „meie” ja lubab tükikese Tallinna ülikooli Virtsusse tuua.

Stanislav Nemeržitski on Tallinnas sündinud ja kasvanud 34aastane eestimaalane, kes kolis mere äärest mere äärde, kasvatab orhideesid ja tegeleb pikamaajooksuga. Ta on uurinud deindividuatsiooni (seisund, kus rühma liikmena käitudes inimese isiklik identiteet kahaneb – toim) ja loovust sellepärast, et teda huvitab, mis inimeste peas toimub.

Olete juba kaks päeva ametis olnud. Mida on teie käest kõige rohkem küsitud?

Konkurentsitult kõige rohkem on küsitud, miks ma Tallinnast ära tulin, enam-vähem sama sagedasti seda, miks just Virtsusse.

Mis te olete vastanud?

Eesti on nii väike, et võiks geograafilise jaotuse unustada. Tallinnast Virtsusse on poolteist tundi sõitu. Virtsu on sõlm mandri ja saarte vahel. Haapsalus on mul teine kodu, mitte küll sünnikodu, aga ikkagi kodu. Sinna olen ma tulnud, kui vajan vaikust. Sellest lähtudes valisin ma Virtsu kooli kui kodule lähema töökoha.

Mina olen kõige rohkem tahtnud küsida hoopis muud. Mis rahvusest te olete?

Määratlen end eestimaalasena. Minus ei ole ühte või kahte verd, on rohkem. Nimi viitab poola juurtele. Emakeel on mul vene keel. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen olnud eestikeelses keskkonnas. Väidetavat on peres juudi, valgevene, ukraina ja pisut soome verd. Kõike natukene. Aga hing on mul siin.

Räägite väga ilusat eesti keelt. Kust on see pärit?

Käisin eesti lasteaias, mõnda aega vene koolis, aga lõpetasin eesti gümnaasiumi. Ainuüksi keelekeskkonnast ei saa see aga tuleneda. Kui panna ahv balletikooli, ega tast priimabaleriini saa. Ahv hüppab ja kargab ikkagi, nagu ta oskab. Igaüks on hea mingil alal. Vahest olen mina siis keeleandekas.

Kas perekonnas on kooliõpetajaverd?

Kadunud isa oli insener, töötas Tallinna teletornis. Pärast oli meremees. Ema on lasteaiakasvataja. Õdesid-vendi pole.

Minu 81aastane vanaema Voroneži oblastis on üle 50 aasta kündnud hariduspõldu ja siiani tegus – ta vastutab masinatehase haridusprojektide eest.

Mis vanaema ütles, kui kuulis, et poisist saab koolidirektor?

Ta oli väga õnnelik.

Andis ta mõne õpetussõna kaasa?

Oh, ta andis palju õpetusi. Selle, et just inimesed teevad koolist hea või halva paiga. Vaim. Oskus ära tunda, kes on ise tugevad ja kes vajavad tuge.

Lõpetasite Tallinnas spordigümnaasiumi. Mis alal?

Olin ujuja.

Siis tegite kannapöörde – läksite hoopis psühholoogia peale.

Spordil ja psühholoogial on ju kokkupuutepunkte. Kui teha tippsporti, siis on vajadus ennast mõista. Tippspordiks ei olnud ma piisavalt andekas. Psühholoogia on mind alati paelunud, see, mis inimeste peas toimub, ja see, miks me käitume nii, nagu me käitume.

Olete kaitsnud Tallinna ülikoolis bakalaureuse- ja magistrikraadi. Doktoritöö on pooleli. On teil olnud mõni väga eriline õppejõud?

(Mõtleb – toim) Mul on õppejõududega väga vedanud. Hoobilt ei oska kedagi esile tuua.

Voldemar Kolga (psühholoog ja õppejõud – toim)?

Tema torgatas mulle pähe küll. Kolga luges meile alguses. On väga hea, kui alguses on värvikas õppejõud, kes sütitab. Tema oma karisma ja avatud suhtumisega sütitas, aga meil oli õppejõude terve orkester – kõik väga head. Mul on üldse õpetajatega vedanud. Ma arvan, et keskmisest rohkem.

Õpetaja(te)st oleneb elus väga palju. Olete minuga nõus?

Jaa, olen nõus! Sellepärast ma selle elumuudatuse ka tegin. Et õpilane vähemalt ühte inimest koolist mäletaks.

See inimene peaksite olema teie?

Mida ma tahan, on see, et ma suudaksin anda endast kõik, et Virtsu kooli lõpetanud mäletaksid hea sõnaga kedagi koolist. Kas olen see mina, nii ei oska ma mõelda, aga keegi meist.

Virtsust olite enne töövestlusele tulekut vaid läbi sõitnud. Mis koht see Virtsu on?

Kui ma peaksin kirjeldama Virtsut inimesele, kes sellest midagi ei tea, siis ütleksin, et kõige tähtsam on mere kohalolek. Mere hõng ja tuulikud. Need paistavad minu Virtsu korteri igast aknast. Ma olen terve elu elanud mere ääres. Tallinnas Õismäel on meri üsna lähedal, nii et ma olen mere äärest tulnud ja mere äärde tulnud. Virtsus on merd rohkem.

Koolimaja puhul ei tahaks ma hiilata triviaalsustega, et väike ja armas, aga see on paratamatu – ta on väike ja armas. Maja ise muidugi nii väike ei ole, mõned koridorid ei ole mul veel selged. Annab ära eksida.

Kogute orhideesid. Millal te nad Tallinnast Virtsusse kolite?

Siis kui korteris on remont tehtud ja ma isegi sisse kolin. Siis toon orhideed Tallinnast ära.

Virtsus oli kunagi väga kaunis kooliaed. Kas see on alles?

On staadion ja on laululava. Aeda ei ole ma näinud, aga ma ei ole väga pikki retki teinud.

Kui ei ole, kas rajate uue aia?

Kõigepealt teen kindlaks, kas ta on olemas. Kui ei ole, siis miks mitte. Kui see on koolile ja lastele tähtis, siis me teeme ta muidugi ära.

On teil see hetk meeles, kui otsustasite direktoriks kandideerida?

See on meeles, kui nägin kuulutust, ja see kõnetas mind nii, et pani mõtted käima ja tegutsema. Uurisin kohe internetist, mis kool see on.

Kaks päeva olete ametis olnud. Mis te tegite need päevad?

Esmaspäeval oli Tuksis koolitus. Enne õppeaasta algust oli väga hea end üle hulga aja õpilasena tunda. Teisipäeval, nagu uuele alustavale koolidirektorile kohane, tegelesin dokumentidega. Täna (kolmapäeval – toim) on õppenõukogu ja üldkoosolek. Pikk päev tuleb.

Kas olete kõige noorem õpetajate seas? Õpetajate sünniaastaid te pole vist vaadanud…

Olengi. Kogemustelt olen tõepoolest kõige noorem ja ilmselt aastate järgi ka.

Kas 1. septembri kõne on valmis? Mis te lastele ütlete?

Ega ma saa kõike avaldada. Kõnet veel ei ole, aga ta saab valmis nädalavahetusel. Kõige tähtsam, mis ma tahan ütelda,  ma olen tulnud selleks, et hoolida. Ma ei ütle, et loodan teha parima kooli terve maamuna peal, aga Virtsu lastele parima küll. Või mis loodan teha. Tahan teha ja teen.

Tallinnast ikka põgenetakse vahel ära. Elu jookseb kokku, tullakse ära maale, aasta pärast minnakse tagasi. Teie vist ei põgenenud?

Ei, mina ei põgenenud. Aasta pärast ma küll tagasi ei lähe. Kunagi ma ütlesin teile, et Virtsu koolist võib saada mu elu armastus, ja ma jään oma sõnade juurde. Ma ei ole elus kohanud armastust esimesest silmapilgust, aga sümpaatia ja tõmme on esimesest silmapilgust. Loodan, et pakun koolile ja kogukonnale nii palju, et nad tahavad mind sinna jätta kauemaks kui mis iganes aastaks. Enne kolme aastat ei lähe ma kuhugi, see on absoluutne miinimum. Kiiremini ei jõua midagi teha. Arvestades seda, et minu kogemused on väikesed, annan ma endale viis aastat, aga nagu öeldud, võib-olla eluaja. Ma ei tulnud selleks, et kahe kuu pärast asjad pakkida ja ütelda, et ei tulnud välja. Kindlasti tuleb ka neid hetki, mil ei tulegi välja, aga mul on  kollektiiv. Ma pole üksi.

Teil on doktoritöö pooleli, olite Tallinna ülikoolis õppejõud. Kas võib öelda, et katkestasite teadlaskarjääri?

Mis see teadlaskarjäär ilma praktikata nii väga on?! Ma saan kaks ühendada – rakendada teadmisi, mis mul on, ja omandada uusi. Ma ei  tahaks suurustlevalt mõtelda, aga äkki ma olengi sild – terve Virtsu kool ei saa minna Talinna ülikooli, aga mina saan tuua tükikese Tallinna ülikooli Virtsusse.

Te olete idealist?!

Jah, mulle meeldiks nii mõelda. Mida suurem on eesmärk, seda rohkem sa teed.

Virtsu kooli tuleb tänavu poiss Moskvast. Kuidas temaga toime tulete? Ta ei oska sõnagi eesti keelt.

Ta oskab juba kolme sõna. Viisaka ja hästi kasvatatud lapsena oskab ta öelda tere, aitäh ja palun. Ma arvan, et see on väga hea algus. Väikest kohta arvestades on see muidugi väga eriline olukord. Haapsalus oleks tal ehk kergem, aga vanemate seisukoht on, et nemad ise õpivad eesti keelt nii palju, kui saavad ja vaja, aga laps peab keele selgeks saama. Kui poiss tuleks venekeelsest keskkonnast vene kooli, siis ta keelt selgeks ei saaks. See on loomulik, inimene valib kergema tee, ehitab suhtlemise üles nii, et ta ei vaja seda keerukat ja miljoni käändega eesti keelt. Meil saab ta keelešoki, aga poiss on tegelnud purjetamisega, on sportlane. Külma vette on ta elus hüpanud korda miljon, keelešokk ei ole midagi sellist, millega ta toime ei saaks. Eks me kõik ole talle abiks ja toeks.

Mida te kõige rohkem kardate või kas te üldse kardate?

(Mõtleb tükk aega – toim) Et ma jumala eest algaja entusiasmis ei tapaks midagi sellist, mis hästi toimib. Juhi puhul on mitu võimalust. Üks võimalus on kõik maha lammutada: uus kabinet, uued reeglid jne. Teine on nagu kopeerpaberi järgi vanamoodi edasi. Mina tahan ära tunda need asjad, mis toimivad hästi, mitte lammutada. Ma ei ole eriti hea ehitaja. Kui ma kõik maha lammutaks, ei ehitaks ma seda ealeski üksi üles, isegi hea meeskonnaga ei ehitaks. Mina tahan, et hea saaks paremaks, ja kehv heaks.

Koole pannakse järjest kinni. Kas Virtsu kool jääb?

Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta ei peaks jääma. Kui just meri nii kõrgele ei tõuse, et ei saa kooli sama koha peal edasi pidada.

 

Stanislav Nemeržitski

sünd 1982 Tallinnas

haridus: Tallinna 64. keskkool (praegune Tallinna Linnamäe  vene lütseum), Eesti spordigümnaasium, Tallinna ülikool, psühholoogiamagister, praegu doktorant

töö: Tallinna ülikoolis lektor

perekond: vallaline

hobid: pikamaajooks, orhideed

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Edu
Edu

Suurepärased mõtted – edu nende elluviimisel!!!

Janar Sõber
Janar Sõber

Minul on väga hea meel. Jõudu tööle!

Liisi
Liisi

Väga meeldiv artikkel. Tark inimene tundub, kiirelt on vaja hüüdnimi mõelda ?
Tuult tiibadesse!

wpDiscuz