Hetero – vägagi elus rokilegend

36 aastat hiljem valitseb Hetero endiselt nii publikut kui ka lava ja on paremas vormis kui kunagi varem. Promofoto

Omal ajal Tallinna rokieliidi seljatanud ja kogu Eestit hullutanud provintsibänd Võrust, Eesti hard rock’i lipulaevaks nimetatud Hetero ei ole kuuldustele vaatamata laiali ega hingusele läinud. Nad on vägagi elus. Ja nad on kohe siin, Haapsalus.

Suve alguses ilmus Hetero basskitarristi Heiki Kelpi raamat „Hetero – tsentrist väljas”. See legendaarse kultusbändi tegemistest rääkiv raamat on peale kõige muu ka kurb raamat, mille kolmas lause kõlab nii: „Kuid legend nimega Hetero elab ikka nii laval kui ka rokiajaloo mäluaukudes.”

Mäluaukudes suuresti seepärast, et Hetero on ilmselt kõige vähem tele- ja raadioeetris mängitud korraliku tasemega rokkbänd Eestis üldse. Tema kõige viljakamad tegutsemisaastad olid ju 1980ndad, mil kogu levi- ja eriti rokkmuusika oli punaste parteibosside halastamatu luubi all. Nii palju kui Hetero stuudiotes lindistamas käis, said suured lindikarbid valvsa, nõukogude ideoloogia teenistuses oleva tsenseerija käe läbi üsna kohe peale hoiatuse „Mitte mängida!” ja nagu selgus, peaaegu kõik Hetero lindistused hävitati.

Aastaid hiljem, kui valitses juba uus riigikord ja korrastati Eesti Raadio fonoteeki, sai bändi laulja Peeter „Pepe” Saar ühel päeval kõne: „Kuule, ma leidsin siin lindi Hetero lugudega!” Nii jõudis nende kätte kaks linti kokku seitsme lauluga, karbil märkus „Seda ära mängi”.

„Me sinisilmselt lootsime lugusid linti tehes ja need Eesti Raadio fonoteeki andes, et meid ikka mängitakse. Oli lindistusi, mida me endalegi ei jätnudki – siis ei olnud see nagu eriti kombeks ka,” selgitab Kelp.

Muidugi ei antud Hetero lugudega kunagi välja ka vinüülplaati, LPd ehk kauamängivat, nagu seda kutsuti (tol ajal bändid ise plaate välja anda ei saanud).
Mäluaukude lahtrisse lähevad Kelpi sõnul ka arvukad videod esinemistest rokifestivalidel teistes liiduvabariikides – videod küll tehti, aga kas ja kus need praegu on, ei tea enam keegi.

Kui YouTube’ist otsida, leiab sealt vaid kaks vana Hetero lugu: bändi konkurentsitult kõige kuulsam hitt „Tühjus” ja „Merikajakas”. Kelp täpsustab, et tegelikult pärineb YouTube’i laetud „Tühjuse” versioon 1980ndate lõpust, mil bändi hiilgeaja tipp oli juba ületatud. „Merikajaka” kohta kirjutas tuntud muusikaajakirjanik Ivan Makarov, kes kogu nõukogude aja peaaegu ainsana nende kaitseks ja toeks ENSV ajakirjanduses sõna võttis, 1987. aastal nii: „Muide, nende „Merikajakast” hingestatumat lugu ei leia isegi kogu lähiaastate nõukogude noortemuusikast.”

Ometi nähti ENSVs pikki aastaid kõige kõrgemal tasemel vaeva, et Hetero kui nõukogude ideoloogiasse sobimatu ja soovimatu nähtus lõplikult hävitada. 1987. aastal leiti lõpuks piisav põhjus – Pepe mõned siirad laused riigikorra kohta enne esinemist Leedu rokifestivalil „Lituanika 87” –, et bändile lajatada tähtajatu esinemiskeeluga.

Tegelikult polnud sellestki kasu, sest massid nõudsid endiselt Heterot ja neid kutsuti endiselt esinema. Nad esinesidki ja teevad seda tänaseni.

Raskeroki "pahad poisid" 

Foto: Arno Saar
"Ega me sellest kõigest väga suurt hoolinudki,” ütleb Kelp sündimata jäänud plaadi ja teiste kaigaste kohta, mis Hetero loomingulistesse kodaratesse lennutati. „Me oleme alati elanud lava peal. Kõik, mida me pidime saama, andis publik meile laividel.”

Hävitatud lindistuste pärast ei ole mehed põdenud, vaid on eluga edasi läinud. „Tegelikult on see andnud hea tunde, et me võime ka täna, 36 aastat pärast kokku tulemist, jälle tulla ja mängida. Me oleme kogu aeg elanud publiku tagasisidest,” räägib Kelp ja lisab, et pubides-klubides mängimisele eelistatakse n-ö staadione, ehk kontserte, kuhu tullaksegi just neid kuulama, mitte õlut jooma ja vorsti sööma. „Kui on publik, kes meist tegelikult ei hooli, siis me nagu ei oskagi midagi teha – siis me oleme nõutud,” naerab Kelp. Raamatuski rõhutatakse korduvalt, et Hetero on alati olnud oma publikuga võrdne.

Siiski on üks asi, mis meestel vaiba jalge alt ära tõmbas – esinemiskeeld.
Kelp tunnistab, et siis sai küll depressioon ta koos naha ja karvadega kätte – tunne oli, nagu oleks temalt kõik ära võetud.
„Ma hävitasin kogu oma muusikakogu.”
Üle 200 vinüülplaadi ja lindi, mis oli tolle aja olusid ja võimalusi arvestades päris kenake ja mitte ainult rahalise väärtusega varandus.

„See äng… Tegelikult tekkis siis juba ühiskonnaviha. Sa oled ära keelatud, sind ignoreeritakse, bänd on kutsutud küll üritusele, aga kuulutusele bändi nime ei panda…” meenutab Kelp ja põrutab, et ei saa aru neist, kes räägivad nõukanostalgiast. „Mis kuradi nostalgia?! See oli rusuv aeg! See oli väga kurb aeg. Kõige selle taga oli süsteem. Mitte nõukogude süsteem, vaid rahvuskaaslased, kes väga innukalt nõukogude ideoloogiaga kaasa jooksid,” seletab Kelp ja lisab, et osa neist samadest inimestest pole süsteemist praeguseni kadunud.

Kelp teatab naerdes, et tegelikult leiaks Hetero siiani aktuaalsetest laulutekstidest praegugi piisavalt ainest, et bänd taas ära keelata. „Ka praegusel ajal oleme jälle need „pahad poisid”. Alustuseks ei sobi juba meie nimi – ei lähe jälle ideoloogiaga kokku! ja võta näiteks tekstid: „Kõik on uus, on kindlalt millelgi nüüd lõpp” või „Mustaks muutub me maa, on mustas hea kõike varjata” – sama moodi võiks nüüd keegi meile öelda, et kuule, parem, kui te neid lugusid ei mängiks,” muigab Kelp.

Ometi annavad just need aegumatud tekstid meestele jõudu taas, ikka ja jälle tulla. „Me oleme muidugi muutunud, ja ma pean silmas – ka väliselt,” teeb ta muiates vahemärkuse, „aga tahtmine pole muutunud.”

Ainult täie rauaga

Foto: Urmas Kukk
Võrust pärit bändimeestele on Hetero sünnist kuni tegelikult tänaseni pähe taotud mantrat, et te olete tsentrist väljas ja teil ei toimu seal ääremaal midagi – pommiauk! Kelp lisab, et ilmselt on sellesarnast suhtumist ilmutatud ka Haapsalu suhtes.

„Aga vot ei ole nii! Toimub ikka küll!” Ja Heterol toimub isegi tavalises bändiproovis. Pepe pole nimelt mitte kunagi nõus midagi pooles vinnas või poole häälega tegema. „Kui me teeks oma proove kuskil avalikus kohas, siis läheks need täie kontserdi ette. Mingit hinnaalandust proovis ei teha!” (Tegemist pole kirjaveaga – Lõuna-Eestis öeldaksegi „ei teha”, mitte „ei tehta” – toim.)

Ka Haapsalus on Kelpi sõnul alati midagi toimunud.

Näiteks oli 1980ndate keskpaigas siin toimuv vokaal-instrumentaalansamblite tarifitseerimisüritus nimega Haapsalu Kevad Elvas korraldatud muusikapidude kõrval ainuke üritus, millel oli legendaarsete Pirita jõekääru kontsertidega võrdset kaalu. Haapsalu ja siia üle kogu Eesti kokku sõitnud publiku eest käis läbi aukartust äratav rokiraskekahurvägi, kellel oli siiski provintsibändi tempel küljes. Kui mõnda nimetada, siis peale Hetero ka näiteks Okaspendel, Paradoks, T-Klaas, Vahe, KOP, Varaan ja muidugi meie omad, tarifitseerimistelt laureaaditiitleid toonud poisid – ansambel PAL. Haapsalu kultuurimaja oli kaks päeva pilgeni rahvast täis ja möll käis hommikuni.
„Selle kõige eest tuleb tänada Sirje Medelli (Haapsalu Kevade organiseerija, laulja ja lauluõpetaja – toim.),” rõhutab Kelp.

Nüüd on Haapsalul juba mõnda aega Augustibluus.

„Mul on väga hea meel, et korraldatakse sellist üritust, kus võetakse ikka laiemalt ette,” ütleb Kelp ja selgitab, et kõikidel muusikutel pole soovi jäädagi igaveseks ühte katlasse podisema, nagu see paraku paljude artistide puhul on. „See konnatiik on ikka natuke suurem – ookeanid on ka olemas!”

Heterole on Augustibluusil esinemine suur rõõm ja au. Ennast spetsiaalselt bluusifestari jaoks ümber tegema mõistagi ei hakata. „Meie rokk on olnud ja on praegugi parasjagu bluusilik,” märgib Kelp.

Augustibluus on Kelpi sõnul väga väärikas rahvusvahelise lineup’iga lava, mida on Eesti muusikale ja muusikutele väga vaja. „Me (Kelp peab silmas Eesti popmuusikat – toim.) ei olegi ju piiri taha eriti välja paistnud! Ainult mõned üksikud ja nemadki endiselt ainult tänu oma ülisuurele tahtele ja pingutustele.”

Oma laia maailma pääsemise moment oli kunagi ka Heterol.

Nimelt üritas 1987. aastal Heteroga kontakti saada ameeriklaste meelelahutustööstuse gigant Warner Bros. Kultuurse asjaajamisega harjunud ameeriklased pöördusid oma sooviga viisakalt Eesti NSV asjaomaste instantside, sealhulgas Võru linna poole, et neile Venemaa kontsertidel silma-kõrva jäänud rokkaritega plaadilepingust rääkida. Paraku vastati neile, et Hetero-nimelist bändi enam ei eksisteeri. Mis oli muidugi puhas vale.
Mehed ise said sellest teada mõni aeg hiljem Vene ajakirjast Smena, millele antud intervjuus ütles Warner Brosi agent muuhulgas, et terve NSV Liidu peale on ainult neli huvipakkuvat bändi. Ja üks neist on Hetero.

Kelp ütleb seda hetke meenutades, et nii tema kui ka Pepe tegelesid sel hetkel aktiivselt hoopis Eesti Vabariigi taastamisega – Pepe oli ERSP asutajate ringis, Kelp oli seotud kodanikuliikumistega ja Eesti Kongressiga.
„Me tahtsime sel ajal seda vana riiki lammutada. See oli midagi väga reaalset ja oma, Warner aga kuskil kaugel. Eesti Vabariik oli tähtsam,” ütleb Kelp.

Hetero sai lepingupakkumisi teisigi (mitte küll USAst) ja arutati: võtta või jätta? Tuleksid plaadid, tuurid…
„Meie soolomees (Andres Jukk – toim.) ütles otse: „Kas te tahate öelda, et ma pean mängima „Tühjust” päevas kolm korda?! Nädalast nädalasse niimoodi uhada?! Ma pole nõus!””
Ja nii jäi.

Hetero jäi koju, Võrru, ja vabad mehed vabal maal teevad, mis tahavad ja siis, kui tahavad. Ja nad tahavad endiselt. Ja neid tahetakse endiselt. Pärast Augustibluusi minnakse esinema Leetu, suurele rokifestivalile.

Hetero on Kelpi sõnul oma kõrgvormis ning Pepe hääles, mida venekeelses ajakirjanduses võrreldi kunagi Robert Planti ja David Coverdale’iga, on mõnusat käredust ja sügavust rohkem kui kunagi varem.

Kelp tunnistab, et nüüd lubavad nad endale juba mugavat laiskust ja ootavad rahulikult jumala sõrme, mis mingil hetkel osutab: minge sinna! Hiljuti kutsuti neid näiteks Andres ja Katrin Maimiku uue filmi võtetele, kus nad pidid esinema motomeeste kokkutulekul (tegelikult ongi Hetero juba aastaid käinud Harley Davidsoni klubi kokkutulekutel mängimas – toim.).
„Loodame, et meid sealt välja ei lõigata!” naerab Kelp.

„Elu on ikka huvitav! Ja ilus!”

Hetero (1980 – …)

• Peeter ´Pepe´ Saar – vokaal
• Andres ´Jukk´ Jukk – kitarr
• Heiki ´Kelp´ Kelp – basskitarr
• Andres ´Neissar´ Neissar – trummid
• Jaan Randvere – klahvpillid

Miks Hetero?

• Hetero ristiisa on esimene Eesti Televisiooni videodiskor Kalev Kudu, kes soovitas bändile nimeks Heteronoomia. See on Immanuel Kanti filosoofiast pärinev termin, mis tähistab allumist välise võimu kehtestatud reeglitele.
• Esimesed esinemised toimusidki selle nime all. Siis aga kadus -noomia ja alles jäi Hetero, sest fännid skandeerisid lava ees ainult: „He-te-ro! He-te-ro!”
• Ajakirjanik Ivan Makarov on öelnud, et tegelikult olekski bändi nime õige kirjutada „He-te-ro!!!”, sest selle legendaarse bändi nime skandeeriti eufooriliselt.