Sander Rebane ja Tambet Seling – üks Vlassovit ja Smeljanskit mängivatest näitlejapaaridest. Gabriela Liivamägi
Banaani pole vaja…
Endla teatri vabaõhulavastus „Pao-pao. Kuldse Trio lood” oleks tüütu jant, kui selles poleks nostalgilisi meenutusi kaugest nõukogude ajast ja 90ndate absurdsusest.
Dramaturgi ja lavastaja Ivar Põllu teksti tahaks lugeda. Õigupoolest sai lugemisega juba etenduse ajal peale hakata kavalehelt. Viimane oli kui väike tükk Eesti popmuusika paraadajalugu. Endla teatri lavastus keskendub kahe näitleja ja sõumehe (pullimehe, nagu professor Rein Veidemann meelde tuletas) Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassovi eduteele. Kuidas igavusest kitarri pinistanud ja plokkflööti puhunud lavapoistest sai üle riigi kuulus ansambel. Kuidas äkki jõudis nendeni arusaamine, et laulmisega võib 20 rubla teenida.
Lavastuse finaalis istuvad iseendana laval Smeljanski ja Vlassov, tolakostüümid, millega kunagi noorte meestena alustasid, üll, vaatavad loojuvat päikest, nentides, et see on kui lahkuv kuulsus. Iga näitleja püüab võtta veel viimast, hoida kinni ja mitte mingi hinna eest lahti lasta. Millest? Kuulsusest. Kuulsus on nagu buss ja näitleja nagu bussijuht, ainult et rahvas ei oota bussijuhti, vaid bussi. Nii et peab ise mees olema, et õigel ajal bussi peale hüpata. Kusjuures valida ei ole võimalik, tuleb võtta see buss, mis esimesena tuleb, muidu jäädki ootama. Umbes selline on Põllu idee, millele ta näidendi üles ehitas.
Aga millele ta lavastuse ehitas, sellest on keeruline aru saada. Nii koledat ja funktsioonitut lava… Valetan, funktsioone laval oli. Ta oli puhvet, sest lava tagumisest küljest jõe ääres sai osta kohvi ja muud ninni-nänni. Ning samuti oli laval kaks külge. Üks vaatas publiku poole ja teine jõe poole, kus asusid teisedki müügiputkad. Suhkruvatt ja vahvlid.
Lava oli ikkagi üsna kohutav. Näitleja Ahti Puudersell, kes mängimise asemel hoopis mänguplatsil liha grillis, arvas, et lavakujundus on inspiratsiooni saanud suvetuuride rändlavadest. Kerged metallsõrestikul ehitised, mida lihtne lahti-kokku monteerida. Võib-olla oli see nii. Aga kokkuvõttes oli kõik valesti üles ehitatud, sest näha laval toimuvat oli peaaegu võimatu. Kui, siis esimesest kolmest reast. Kaugemalt enam mitte, sest kahekorruselise lava alumisel tasemel toimuva varjasid eesistujate seljad. Pool etendusest läks kaduma. Mõte oli hea, et osa tegevusest, tähtsam osa – ansambli esinemiste kujutamine, olgu see kolhoosi süldipeol, Venemaa staadionil või Eesti suvetuuridel käimine – toimub teisel, kõrgemal korrusel. Igapäevane elu aga all, lihtrahva hulgas.
Teises vaatuses püüdis lavastaja kasutusele võtta kogu mänguplatsi. Vaatus algas jõel aerutava laulva duoga. Hea, et sai publikus juhtumisi istutud kohas, kus nägi jõele. Enamik rahvast ei näinud midagi, ainult kuulis. Sellele järgnes üsna arusaamatu siblimine mäest üles ja alla. Mängupaiga ühes servas on üle Reiu jõe viiva silla toetuseks üsna kõrge vall. Keegi karjus ruuporiga ja näitlejad jooksid. Kuhu ja milleks? Kas see kõik pidi ka naljakas olema?
Lavastus ise oli üsna nõrgalt seotud või õigupoolest sidumata pildikeste seeria, vaheldudes Kuldse Trio igihaljaste lauludega. Nalja sai. Näitlejail oli huvitav, sest enamik pidi tegema mitu rolli. Kui diskor ja kontserdikorraldaja Margus Turu välja arvata, siis teised päriselt elanud isikud, keda näidendis kehastati, jäid nimetamata. Näiteks näitleja Lembit Mägedi, kes Hõbedastele Kaksikutele (Kuldse Trio esialgne nimi) esimese haltuuraesinemise ette söötis.
Aga kõik see kokku oli üsna veider. Võib-olla sihilikult, et rõhutada, et Kuldse Trio lugu oli kui üks sündmuste seosetu jada. Kuigi kõval puupingil istuda oli lõpuks juba piin, siis tagasiteel kodu poole hakkas etendus kummitama ja end meelde tuletama. Midagi jäi meelde ja midagi pani mõtlema.
Banaani pole vaja, ostke kurke häid. Kui Kuldne Trio seda laulis, siis vaevalt nad millestki muust mõtlesid, kui et rahvale meeldida, esineda, kuulus olla. Meie kuulajatena mõtlesime nende sõnadele juurde tähenduse. Banaan oli Nõukogude aja suur defitsiit. Kurk aga köögivili, millega sai pika rubla teenida. Ivar Põllu hammustas Kuldse Trio olemuse tabavalt läbi.