0

Kalle Muuli: Euroopa hälin ja raev

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Kalle Muuli.

Suurbritannia rahvahääletuse tulemustest vaevu toibunud Euroopa Liidu poliitikud pidid üleeile üle elama veel ühe shoki. Ehkki Suurbritannia uus peaminister Theresa May oli rahvahääletusel Brexiti vastu, nimetas ta välisministriks eurovastaste juhi Boris Johnsoni. Ka rahvusvahelise kaubanduse ministriks ja Euroopa Liiduga lahkumisläbirääkimiste pidajaks said Brexiti pooldajad, kirjutab riigikogu IRLi fraktsioioni liige Kalle Muuli (pildil).

KALLE MUULINiisugust raevu, mis nüüd Brüsseli, Berliini ja Pariisi kabinettides puhkes, nähti viimati vist möödunud sajandil, kui Austria rahvas valis enda juhiks Jörg Haideri, keda Lääne-Euroopa natsiks pidas. Prantsusmaa välisminister nimetas oma uut kolleegi valetajaks, Saksamaa välisminister argpüksiks.

Ka Eesti poliitikute ja ajakirjanike seas oli palju neid, kes nina kirtsutasid. Kõige rohkem imestati selle üle, miks May, kes pooldas Suurbritannia jäämist Euroopa Liitu, andis välispoliitika juhtohjad Brexiti pooldajatele.

Mõned vandenõuteoreetikud pidasid seda isegi peaministri salasepitsuseks omaenda valitsuse vastu. „Võib ka spekuleerida, et äkki on May motiiv soov lasta Brexiti pooldajatel oma tegevuses tupikusse jõuda, et nad täielikult diskrediteerituna eemaldada ja kurss taas ELi poole seada,“ kirjutas Eesti Päevalehes Raimo Poom.

Niisugused mõttekäigud näitavad, et ikka veel ei saada aru: Suurbritannia otsus EList lahkuda on lõplik. Paljud poliitikud ja ajakirjanikud, kes sõnades ülistavad demokraatiat ja euroopalikke väärtusi, unistavad samas ilma igasuguse häbitundeta, et Suurbritannia uus valitsus leiutaks mingi juriidilise või poliitilise riuka, mis võimaldaks Suurbritannial edasi Euroopa Liitu jääda. Ehk teisisõnu: loodetakse, et valitsus petab rahvast ja vilistab rahvahääletuse tulemustele.

Just säärase silmakirjalikkuse pärast on äärmuslus kogu Euroopas tõusuteel ja May on otsustanud sellele vastu astuda. Brexiti pooldajate määramine välispoliitika võtmekohtadele kinnitab rahvale, et kedagi ei veeta ninapidi ja valitsus ei kavatse rahva tahet eirata.

Teisalt on see sõnum ka Euroopa Liidule. Boris Johnsoni kui ELi juhtidele ühe kõige ebameeldivama poliitiku määramine välisministriks tähendab seda, et Suurbritannia ei soovi saada ELi vasalliks, satelliidiks või mingiks muud sorti väikevennaks. Suurbritanniast ei saa ELile mugavat partnerit, kelle poliitikutega on mõnus Brüsselis koos napsu võtta. Suurbritanniast saab ELile tülikas ja võib-olla koguni vastik konkurent, kes sunnib ka ELi poliitikuid end pidevalt pingutama.

Just Suurbritannia uue valitsuse selge iseseisvuskuulutus ja EList möödavaatamine oli see, mis ELi poliitikud raevu ajas. Nähtavasti ei suudeta ka Brüsselis, Berliinis ja Pariisis siiamaani uskuda, et London on tõesti otsustanud oma teed minna ja Suurbritannia valitsus tegutseb edaspidi ikka üksnes Suurbritannia, mitte ELi huvides.

Johnsoni ja teiste Brexiti juhtide kuulumine uude valitsusse otsustati tegelikult juba 23. juunil. Nemad ju võitsid rahvahääletuse, nemad said rahvalt mandaadi riigi juhtimiseks uuele kursile. Kui May oleks jätnud Johnsoni valitsuse ukse taha siseopositsiooni turritama ja hambaid krigistama, siis oleks Johnsonist saanud tema kõige suurem kriitik ja võibolla ka järgmiste valimiste võitja. Poliitilised oponendid tuleb endaga ühte vankrit vedama panna, see on igivana reegel. Arvata, et peaminister määrab ministreid ametisse nende jalgealuse õõnestamiseks ja intrigeerimiseks, on lihtsalt naiivne.

Valitsus on meeskond ja peaminister vastutab kogu valitsuse töö eest. Kui välisminister põrub, siis põrub ka peaminister, sest tema oli ju see, kes vale mehe välisministriks pani.

Riigile keerulisel ajal on valitseva partei ühtsus äärmiselt tähtis ja oluliste ministriportfellide usaldamine Brexiti pooldajatele oli tooride partei ühendamiseks peaaegu vältimatu samm, ehkki ainult sellest sammust ilmselt ei piisa. Therese May esimestest otsustest õhkub igatahes mitte ainult iseteadvust, vaid ka arukust ja poliitilist kavalust. Oleks tema eelkäijal David Cameronil Brexiti pooldajatega ümberkäimisel pooltki nii palju nutikust olnud kui Mayl, poleks Brexitit ehk kunagi tulnudki.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
...
...

Eestlasi hinnatakse,meist lõunapoolt tulnuid ehk ei sallita nii,—nagu inglased ise paremad oleksid!Kuid nad on viisakad üldiselt nagu varemgi ja isegi osa vajuks brexiti pärast häbist maa-alla…

Unesnôiduja
Unesnôiduja
Kalle Muuli räägib palju. Ajakirjanikuna on see tema töö. Poliitikuna vôiks ta vähem rääkida, mônikord tuleks tal lähtuda pôhimôttest – rääkimine hôbe, vaikimine kuld. Brüsselis-Pariisis-Berliinis on see selge nagu allikavesi, et britlased lahkuvad. Keegi ei ela illusioonides, et äkki ei lahku. Niisamuti soovitakse, et see lahkumine toimuks kiirelt ja ei hakataks britlaste poolt kummi venitama. Sest UK on kogu oma liikmeksoleku aja seda kummi venitanud, jonninud ja kogu aeg nôudnud endale privileege. Mis talle kogu aeg on ka tagatud. Ka vahetult enne Brexitit sai Cameron Euroopalt privileege välja kaubelda. Ja seetôttu on ka môistetav mandrieurooplaste môningane raev britlaste suunal, sest… Loe rohkem »
irw
irw

mida cameron siis euroopa liidult sai? sisuliselt mitte midagi, kõik ettepanekud lükati tagasi.Mind hakkab häirima,et meie lumppenajakirjanikud ei taha uudist edastada neutraalselt, see kibestumine on lihtsalt rõve.

wpDiscuz