Eesti Posti postmargiosakonna juhataja Ain Muldmaa sõnul võib Ants Laikmaad pidada Eesti postmarkide isaks. Foto: Arvo Tarmula
Pidulisi soosis harukordselt kaunis ilm, nii et pargis ja majas valitses tõeline suvemeeleolu.
Neljapäeval, 5. mail kogunes Ants Laikmaa majamuuseumisse Kadarpiku külas sadakond kunstniku loomingu austajat ja sõpra, et torupillimuusika saatel tähistada kunstniku 150. sünniaastapäeva. Avasõnad ütles SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide juht Anton Pärn, kes manitses kokkutulnuid mitte liialt tseremoonitsema. „Et lehviks vaba ja sundimatu vaim,” ütles Pärn. Pärn lisas, et Laikmaa loomingu sõpradena peaksid kokkutulnud olema omavahelgi sõbrad.
Lääne maavanem Neeme Suur ütles, et teda on hämmastanud ja hämmastab tänini Ants Laikmaa elu lugu: sündida Vigala vallas toonasel Läänemaal, käia koole, minna jalgsi Riiast Düsseldorfi, asutada kunstikool, ja seda kõike talumehe 13. lapsena.
„Kas meie võimalused innustuda on nüüdisajal suuremad või pisemad või on need samasugused? Et tahan minna Saksamaale kunstikooli ja hakkangi jalgsi minema?” arutles Suur. „Asetagem end Laikmaa aega ja katsugem järele teha,” lisas Suur.
Suur kinkis Laikmaa muuseumi viljapuuaia tarbeks noore valge klaari – midagi, mis peab Laikmaale maha jääma, kestma ja edenema. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus omakorda kinkis viljaaeda noore suislepa. „Kahtlemata on Ants Laikmaa Lääne-Nigula valla kõige tuntum inimene,” nentis Lõhmus. Ta ütles, et tema vanaema tundis Laikmaad – alati korralikult riietatud, valge lill nööpaugus, armastas lastega juttu puhuda. „Laikmaa aiapaviljonis olnud saapakarp. Lastele soovitanud Laikmaa ikka sinna saapakarpi piiluda ja see oli kompvekke täis,” ütles Lõhmus, kelle sõnul võiks selle traditsiooni taaselustada.
Mälestushetkedel kunstniku haual kõneles EELK piiskop Tiit Salumäe. „150 aastat on ühest küljest pikk, teisest küljest lühike aeg,” märkis Salumäe. „Ants Laikmaale mõeldes on see aeg lühike, sest ta on ikka veel siinsamas.”
Salumäe märkis ka seda, et toona, kui Laikmaa suri, polnud õieti lubatud väljapoole surnuaeda matta. Et aga oma kodupargis, võimalikult raudtee läheduses, n-ö elu keskel puhata oli kunstniku soov, siis kuidagi sai see siiski võimalikuks. Kunagine raudtee on Laikmaa hauast mõnekümne meetri kaugusel. Kui raudtee peaks taastatama, siis taastäidab see ka kunstniku kunagise soovi, ütles Salumäe.
150. sünniaastapäevaks sai Laikmaa majamuuseumi hoone uuenduskuuri – uue valgustuse, remonditud aknad-uksed, värskelt harjatud katuse ja tuttuue Pegasuse katusel. Muuseumi esimese korruse ekspositsioon on uus – seintel on ekraanid, kust näeb Laikmaa loomingut jm kunstnikuga seonduvat. Suurtel pannoodel on Laikmaa ja Laikmaale kirjutatud kirju, fotosid, tänukaarte jm. Väljapandu annab ülevaate kirja- ja kunstirahvast, kellega Laikmaa suhtles.
Kuraator Liis Pählapuu sõnul oligi kavas Laikmaad valgustada just isiklikumas plaanis. Näiteks on väljas Friedebert Tuglase saadetud postkaardid Sevillast, Pariisist ja Sitsiiliast, tänukaart Aino Kallaselt – „Südamlik tänu lahketest õnnesoovidest” – ja Marie Underi kiri kunstnikule 1936. aasta detsembrist, mille lõpetab poetess sõnadega: „Ole terve ja kurameeri hästi. Sinu Marie.”
Marie Under oli üks Laikmaa lähedasi sõpru ja see, kes ärgitas noort kirjaneitsit saksa keele asemel eesti keeli luuletama. Huvitav on tõik, et päev enne Laikmaa sünniaastapäeva jõudis võõrsilt Eestisse Marie Underi ja Artur Adsoni põrm.
Laikmaa sünnipäevalised said osta värsket Eesti Posti välja antud ja Lembit Lõhmuse kujundatud postmarki, millel on Laikmaa autoportree. Laikmaa loomingust on Lõhmus varem kujundanud teisegi postmargi – Marie Underi portree.
Esimese päeva ümbrikule oli Lõhmus valinud Laikmaa töövahendid – pastellipulgad.
Eesti Posti postmargiosakonna juhataja Ain Muldmaa ütles, et Ants Laikmaad võib mingis mõttes pidada Eesti postmarkide isaks. Kui Eesti Ajutine Valitsus kuulutas 1918. aasta detsembris välja võistluse rahade, postmarkide jm väljatöötamiseks, kuulus žüriisse ka Hans Laipmann (Ants Laikmaa). Esimese auhinna postmargikavandite eest sai toona Kristjan Raud.
Ants Laikmaa (5. mai 1866 – 19. november 1942) oli Eesti kunstiajaloo kirevamaid isiksusi, tuntud kui portretist ja maastikumaalija, kelle lemmiktehnikaks kujunes pastell.
Laikmaa rajas oma kodu 1917. aastal ostetud Tammiku talu maadele Kadarpiku külas.
1932. aastal sulges ta Tallinnas ateljeekooli ja kolis Läänemaale. Selleks ajaks oli valminud Eestis ainulaadne rahvusromantilises stiilis maja, kuhu loodi 1955. aastal muuseum.
Ants Laikmaa viimne puhkepaik asub tema enda rajatud seitsme hektari suuruses pargis.
Kalmu tähistab Juhan Raudsepa loodud hauasammas.