Henri "Greencube" Bekmann ehitab Kõmsil pisimaju

Aprillis aasta tehasemaja konkursil sai auhinna üks väike tore Greencube´i maja, mida vaadates ei oska esimese hooga teha muud kui õlgu kehitada.

Mis see siis olgu – pisike nagu imetegu, pinda alla kümne ruutmeetri?! Ühest küljest oleks nagu putka, aga seinad on suure ja korraliku maja seinad, soojustatud ja puha, ela sees kas või aasta ringi. Kaks seina on klaasist, vaade justnagu pilvelõhkujast, klaasist ukse ees laiutab terrass, kus peesitada. See ongi aasta tehasemaja konkursil parima aiamaja tiitli võitnud ehitis. Aiamaja see aga ei ole. Päris maja on, kuigi pisike.

Reikop ajas silmad suureks

Kui Ringvaade tollest väidetavalt kontoriks sobivast imeteost paari nädala eest saatelõigu tegi, ei jõudnud isand Reikop ära imestada, kes ja miks peaks sihukeses tikutopsis tahtma elada, ning ajas terve Eesti rahva ees silmad rõngasse. Vähem teada on tõik, et kohe pärast seda, kui võttegrupp oma seadmed kokku pakkis ja kõige nelja tuule poole kadus, astus ligi üks noobel härrasmees, tegi kaupa ja ostis tikutopsisuuruse maja ära.

„9,2 ruutmeetri suuruse kontori tegemine oli paras hullus, aga see nägi äge välja. Kasutasime tootmisjääke, tegime hulluse valmis ja müüsime ka maha,” ütleb Hanilas pisimaju tootva Greencube´i looja ja omanik Henri Bekmann.

Valmis tehti see pärjatud hullus Kõmsil K.Meti traaditööstuse angaaris.

Ühest küljest on see muidugi õnnelik juhus. Eks televiisoris näidatud maja olegi tükk maad lihtsam maha müüa kui televiisoris näitamata maja. Õnne on aga Henri Bekmannil olnud, kas või selles asjas, et K.Metilt tootmiseks renditud angaari uks oli juhtumisi täpselt nii suur, et esimene pisimaja mahtus karvapealt ukseaugust läbi, poolt sentimeetritki ei jäänud üle. Aga õnne ja juhuse kaela ei saa kõike ajada. Pigem vanaema-vanaisa ja sihikindluse kaela.

Greencube´i asutas Bekmann kaks aastat tagasi plaaniga hakata Kõmsil tootma pisimaju, ja seda on ta teinud. Esimene maja sai valmis samal aastal, ehitati kolme mehega. Ehitajahariduseta Henri lõi ise käed külge, tegi lihtsamaid töid, värvis, sest keerulisemaid ei osanud. Esimeses tikutopsimajakeses – 19,99 ruutu, soojustatud, karastatud klaasidega pakettaknad (kui klaas puruneb, siis pisikesteks ruudukesteks) – elab tänini aasta ringi üle 80aastane vanaproua. Kui Bekmann kevadel üle küsis, kuidas on, ei jõudnud vanaproua majakest ära kiita: soe, kõik on käe-jala juures, ei pea mööda suurt elamist ringi kooserdama.

Edaspidi on vanaproual siiski plaan veel üks tuba juurde osta, sest Greencube´i majad on nagu Lego: muudkui aga ehita, laienda ja monteeri.

Üht säherdust kuubikut võib Virtsu sadamas näpuga katsuda, teine oli Kalamajas, kolmas Lagedil näha.

„Oleme edevad nagu paabulinnud,” tunnistab Bekmann.

Tootmine kasvas 20 korda

Kuubiku kuju tuli mugavusest. Bekmann mõtles välja täpselt niisuguse maja, et selle kohapeale vedamiseks poleks vaja erivedude luba, aga kogu lubatud ruum oleks karvapealt täidetud. Maja ostjal jälle pole ohtu bürokraatiahammasrataste vahele jääda: maja on täpselt nii väike, et ehitusluba ei ole vaja: 2014 oli see alla 20 ruudu, 2016 lubab seadus alla 60 ruudu ja sellele vastavalt on Greencube´i majakuubikute valik läinud ka suuremaks.

„Selge see, ta on mugavustoode,” ütleb Bekmann Greencube´i majakeste kohta – hommikul veereb õue peale, õhtul võid sisse kolida. Tahad ruumi juurde, ostad toakaupa. Ei mingit pool elu kestvat ehitamist või renoveerimist – täna tellid, viie nädala pärast on käes. „Muidugi, kes tahab, võib ka renoveerida,” ütleb Henri, „kes aga ei taha, see ostab toa ja elab.” Või ostab toa ja elab renoveerimise ajal. Ei pea elama kuuri all. Pärast jälle võib toa renoveeritud hoone külge monteerida.

Küllap on ilmarahvas sellest aru saanud, sest kahe aastaga on Greencube kasvatanud oma tootmist 20 korda. Ühe majakesega alustanud, ehitas ja müüs Greencube mullu juba üksteist maja, tänavu tuleb ehitada kakskümmend. Kahekümne peale ongi tellimus.

Kaks maja on müüdud piiri taha: üks Soome ja üks Rootsi. Bekmann peab vaikselt plaani tasapisi vallutada soomlaste mökki-turgu ja ehitada pisimaju tudengitele – ühele inimesele, saati veel tudengile ei ole üle 20 ruudu tarvis ja parem igal juhul kui ühikas! XXKokk ehitab maju

Ehitusettevõtjaks aga sai 1985 sündinud Bekmann sootuks ebaharilikel põhjustel. Ehituse endaga polnud tal kuni 28. eluaastani mitte mingisugust pistmist. Gümnaasiumis oli Henri süvendatult õppinud kunsti ja kunsti õppis ta ka edasi – kokakunsti nimelt. (Saatuse irooniana tegutsevad paljud Henri toonased kursusekaaslased just ehituse peal. „Huvitav elu keerdkäik,” ütleb Henri. Kokana Henri ise aga töötada ei jõudnudki – sai kohe köögivanemaks.)

Henri ehituse peale minekus võib süüdistada hoopis vanaema-vanaisa, kelle juures Hanilas veetis Tallinnas sündinud, kasvanud ja koolis käinud Henri suurema osa nädalavahetusi, kõik koolivaheajad ja suved. Maal veedetud aeg mõjus nii, et Henrist sai südames maapoiss, linna asemel tahtis ta elada maal. Seda, et temast peab saama ettevõtja, teadis ta juba üsna varakult. Nii panigi Henri kaks asja kokku ja otsustas Hanilas hakata tegelema toitlustamisega, väljaõppinud kokk, nagu ta oli. Asja lähemalt kaenud, sai aga selgeks, et ei vea välja – tööjõudu maal, vähemalt Hanilas, ei olnud. Küll aga oli puuseppi ja ehitajaid. Kunstnikukäega Henri joonistas oma esimese majakuubiku valmis, tollesama, kus juba kaks aastat elab too üle 80aastane vanaproua, andis arhitekti kätte ja ütles, et tehtagu valmis. Sõbrad, kellele oli Henri näidanud majakuubikut, ütlesid, et Henri on hulluks läinud. Arhitekt ei saanud esimese hooga mitte mõhkugi aru, aga kehitas siis õlgu ja ütles, et ju siis on turgu, ega muidu Henri säherdust asja teeks.

„Mul ei olnud toona mitte mingisugust turgu,” tunnistab Bekmann nüüd.

Aga maja ehitati Kõmsil valmis, K.Meti omanik Mardo Leiumaa oli andnud Greencube´ile jupi angaari rendile, aga ütelnud, et saagu poisid jalad alla, küll siis hakkavad renti maksma.

„Midagi niisugust ei oleks Tallinnas võimalik,” ütleb Bekmann, kes soovitab kõigile: looge töökohti, alustage ettevõtlust maal, sest maal on hea.

Paar nädalat tagasi sai esialgu Tallinna lähedalt Lagedilt Kõmsil majaehitust (kaug)juhtinud Bekmannist Lihula elanik, ta ostis sinna korteri, aga tõelise Greencube´i patrioodina on ta Kõmsil välja vaadanud maatüki mändide all, kuhu edaspidi oma majakuubik püsti panna.

„Igal juhul Greencube, mis siis veel?!” ütleb ta. Kui mitu kuubikut üksteise kõrvale monteerida, saab päris suure elamise, kuhu mahub ka pere.

Praegu annab Bekmann Kõmsil tööd neljale mehele, kellest nii mõnigi käis enne piiri taga ehitamas. Kuu aja pärast saab tööd veel kaks meest. „Kümne aasta pärast,” ütleb Henri, „on K.Met kolinud Virtsusse, Greencube tegutseb kogu K.Meti majas, annab tööd 70 inimesele ja mina elan kuubikus mändide all.”

Samuti ütleb ta, et peale õnne, sihikindluse ja paraja hulluse on oma ettevõtte pidamisel tähtis veel üks asi: ahneks ja laisaks ei tohi minna!

Henri Bekmann

• sünd 1985
• haridus: Lasnamäe üldgümnaasium, Tallinna teeninduskool (kokk)
• töö: Rakvere lihakombinaat (müügijuht), Tallegg (müügijuht), Greencube´i looja ja omanik (pisimajade ehitus: suvemajad, saunad, kontorid, koerakuudid, lastemajad)
• abielus, kaks tütart

Fotod: Urmas Lauri