Haldusreformil ja perearstireformil, nüüd juba ka servapidi käima läinud riigireformil on üks ühine joon: teeme midagi ära, kas või vägisi, eks pärast näe, mis välja tuleb.
Enne tehakse vorm ja siis loodetakse, et sisu tekib sinna iseenesest. Tõmmatakse 5000, 11 000 või 25 000 inimese ümber ring, lubatakse ühinemistoetust ja loodetakse, et küll midagi ka ringi sisse tekib. Esmatasandi tervisekeskuste tarvis on kavas laiali jagada 85 miljonit eurot euroliidust antud raha lootuses, et see peibutab perearste koonduma. Mis hea pärast aga peaksid perearstid loobuma paarikümne aastaga kätte võideldud stabiilsusest ja kolima kuhugi, teadmata seejuures, mis neid ees ootab. Suures linnas veel, aga maa-arsti on raske veenda jutuga, et tulgu ära linna ja võtku patsiendid ka kaasa. Ebavõrdsus kasvab ja inimesed kolivad maalt linna veel kiiremini.
Ühelt poolt on hea, et ette kirjutatakse vähe ja sisu saab ise määrata. Teisalt jätab see mulje, et jagajail on rahajagamisega kiire ja terviklikule tulemusele ei ole kas aega, tahtmist või oskust mõelda. Perearstide puhul võinuks sotsiaalministeeriumi ametnikud ette näha, et ettevõtjaiks sunnitud perearstid ei taha uusi suuri vapustusi, et suur osa perearste on pensionieas, et euroraha toel loodud keskused tekitavad ebavõrdsuse nendega, kes tahavad jätkata vanaviisi.
Põhja-Koreas ei lähe ühe kingavabriku töölised 70 päeva jooksul vabrikust koju, tahavad parteikongressi puhuks oma plaani mitmekordselt täita. Demokraatliku riigi kodanikud tahavad rahus oma igapäevatööd teha usus, et riiki juhtima valitud inimesed teevad oma tööd vastutustundlikult ja läbimõeldult, mitte ei hüppa ühelt eksperimendilt teisele.
on hakanud oma leivaisadele varju heitma
ja mida me teha saame?