0

Eestlane Austraalias: Eesti – sõpru ja üllatusi täis

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakoguIngrid Morrison. Foto: erakogu

Kell on viis hommikul. Joon kanget musta kohvi. Akna taga on kerge lumevaibaga kaetud hoov, mida valvav lumememm Nõmme mändide all on hakanud sula tõttu viltu vajuma. Ma olen kodus. Eestis!

See on meie viies päev siin, kuid üheksatunnine ajavahe Melbourne’iga annab ikka veel tunda, seega ärkame liiga vara, kuid mitte pool neli nagu esimesel hommikul. Austraalias elatud 14 aasta jooksul olen talvel käinud Eestis vaid kahel korral. Paar aastat tagasi sättisin sõidu jõulude ajaks, et lapsed saaksid osa eestimaistest jõuludest kogu selle juurde kuuluvaga nagu näiteks piparkookide tegemine, näeksid lund ja talvist metsa ning muidugi päris jõuluvana ja saaksid talle kingituse saamiseks salmi lugeda. Austraalias jätab jõuluvana kingid südaöösel lihtsalt kuuse alla.

Tavaliselt tulen Eestisse umbeks kuuks ajaks, seekord oleme aga vaid kaksteist päeva. Seekordse reisi peamine põhjus on minu kasuisa Aare juubel. Tema Eestis elavad lapsed korraldavad talle laupäeval ühes turismitalus 45 külalisega üllatuspeo ja Aare ei oska kahtlustadagi, et olen koos lastega Eestis. Olen üsna aktiivne Facebooki kasutaja, seekord palusin aga kõigil oma tuttavail mõlemal pool maakera asi saladuses hoida, et üllatust mitte ära rikkuda.

Siin oldud päevad on olnud tegusad. Seinakalendris on ära märgitud, millal kus olla ja mida teha tahan, ning juba näen, et aega kipub mu lennukaiks plaanideks napiks jääma. Õnneks on õde Annika oma kaasa Taunoga enda elu n-ö ootele pannud, et mind igati aidata – sõidutada, lastega tegelda. Olen neile selle eest väga tänulik.

Esimesel päeval läksin kohe politsei- ja piirivalveametisse. Meie Eesti passe uuendama. Minu oma oli aegunud ja laste omad kolimisel kaduma läinud. Siinne teenindus võttis mul jalad alt. Mul puudusid laste isikukoodid, mida oli taotluse tegemiseks vaja, kuid ei mingit probleemi – lahke teenindaja Kristiina võttis mu passi ja ütles: „Küll me üles leiame!” Viis minutit hiljem olid kõik andmed käes ja hakkasin avaldusi täitma. Kristiinal jagus nii naeratust kui ka kannatust vastata mu laste miljonile küsimusele. Lapsed tundsid end eriti tähtsatena, kui said digitaalselt oma allkirja kirjutada. Austraalias on ikka veel käibel paberil vormid, mis postiga koju saadetakse.

Mul oli linnas veel asjaajamisi ja otsustasin lapsed vahepeal Nõmmele viia. Helistasin Annikale, et ta meid oodata teaks, ja siis ta ütles, et mis ma edasi-tagasi sõidan, jäägu ma linna, takso toob lapsed ära. Olin sõnatu… Lapsed üksi taksosse?!
Austraalias on seadusega keelatud jätta lapsed üksi autosse ootama, jätta alla 12aastased lapsed üksi koju, jätta alla 15aastased lapsed üksi koju nooremaid hoidma, alla 12aastastel lastel üksi kooli minna ja ühissõidukit kasutada. Korraks isegi kaalusin asja, lapsed aga olid jahmunud, et selline võimalus üldse üles võeti.
Otsustasin lapsed ikkagi ise koju viia. Taksojuht Aivar oli tore ja jutukas mees. Küsisin, kuidas Eestis selle asjaga siis on. „Sul on ju suured lapsed!” ütles ta ja seletas, et see on täiesti tavaline asi, kui lapsed üksi taksoga trenni ja koju tagasi sõidavad.

Teine erinevus Eesti ja Austraalia vahel ilmneb siis, kui kaubanduskeskusse minna – ise oled poes ja lapsed mängutoas. Kõik on õnnelikud. Austraalias ostukeskustes mängutube ei ole. On küll ehk väike mängunurgake, aga lapsevanem peab juures olema. Niisiis käivad emad poes, kui lapsed on koolis või lasteaias, või veavad lapsi kaasas, mis lõpeb üsna tihti kaosega. Olen isegi uurinud võimalust teha Austraalias mõni selline mängutuba, kuid kohustusliku kindlustusmakse tasateenimine võtaks kümme aastat aega. Nii et jällegi punkt Eestile.

Muidugi käisime ka vabariigi aastapäeva paraadil. Lapsi üllatas, et vähemalt Nõmmel olid kõigil majadel lipud väljas. Austraalia kodudes lippe ei heisata. Lipp on ainult omavalitsuse hoonel. Ka ei ole seal midagi, mis sarnaneks presidendi vastuvõtupeoga.
Lapsed leidsid, et Eestis on nagu muinasjutus, kus on palju pikas kleidis printsesse.

Pärast Aare sünnipäeva oleme Eestis veel nädala, kuhu mahub ka külaskäik Haapsallu, kus meid võõrustavad Irene ja Lauri. Lauriga oleme sõbrad nüüd juba 35 aastat ja Irenega 25. Kokku saame vaid iga 18 kuu tagant. Vanade sõpradega ongi nii, et pole tähtis, kui tihti me näeme, vaid see, et me jälle näeme. Ja jutt jätkub sealt, kus see eelmine kord pooleli jäi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz