Uued normid tõestavad: üle poole Eesti lastest ei oska ujuda

Hiljuti esmakordselt Eestis valminud ujumisoskuse definitsiooni järgi ei oska enamik Eesti lastest ujuda, kirjutab Postimees. Miks oli ujumisoskust määratleda tarvis ja millega peab hakkama saama inimene, kes oskab ujuda?

Miks uued normid kehtestati?

Päästeameti andmetel on viimase kuue aasta (2010-2015) jooksul uppudes elu kaotanud 361 inimest. Uus definitsioon peaks aitama olukorda parandada. „Väga oluline uppumissurmade põhjus on vähene ujumisoskus,” selgitas Eesti ujumisliidu president Karol Kovanen. „Skandinaaviamaades, kus ujumisoskus on sarnaselt defineeritud ja sihid paigas, oskavad ujuda peaaegu kõik inimesed, samas kui Eestis jääb vees hätta ligikaudu kaks kolmandikku lastest ja suur osa täiskasvanutest.”

„Nüüd, kui esimest korda Eesti ajaloos on ujumisoskuse definitsioon ära sõnastatud ja läbi testitud, saame tõesti öelda, et meie laste ujumisoskus ei ole piisav,” lisas Kovanen. „Kes lapsena ujuda ei oska, jääb sageli hätta ka täiskasvanuna.”

Peale selle aitaks Kovaneni sõnul uppumist vältida ujumisoskuse adekvaatne hindamine, mida enamik Eesti täiskasvanuid samuti ei oska. „Eriti ohtlikuks läheb asi siis, kui on tarbitud alkoholi. Kui halva ujumisoskusega inimene muidu sügavasse vette ei tiku, siis purjus peaga juhtub seda palju sagedamini,” lisas Kovanen.

Kes peaks ujuda oskama?

„Ujuda ei peaks oskama mitte üksnes sportlased, vaid ka näiteks need, kes käivad kalal, surfavad või on niisama rannal,” sõnas Kovanen. „Kõige olulisem, missuguse tehnikaga ujutakse, vaid see, kas veega on ka tegelikult sõbraks saadud. Ülalnimetatud oskused omandanud inimene jääb vee peale ka siis, kui kallas on kaugel.”

Loe pikemalt Postimehest.