Eestlane Austraalias: pidu ilma stressita

Kaie Ilves

kaie@le.ee

eestlane_austraaliass_ingrid_f_erakogu

Paar nädalat tagasi oli mul sünnipäev. Kuna ei olnud „tähtis” number, siis midagi suurt korraldada ei plaaninud, olin hoopis oma lastelaagris kolm päeva õpetajail abiks. Aga sõbrad, kes on harjunud, et mulle meeldib tähtpäevi ikka korralikult pidada, ei andnud mulle sugugi rahu. Niisiis on viimasel kahel nädalal olnud mitu tähistamist eri seltskondadega ja mitmel viisil. Muidugi oleks olnud lihtsam üks suur pidu maha pidada – nüüd olen muudkui kapanud sõpradega ühest kohvikust teise. Mitte et ma kurdaksin.

Kuna Melbourne’i on tabanud enneolematu kuumalaine ja linna söögikohad on uppumas firmade jõulupiduliste alla, muutis üks mu sõbranna plaanitud kohvikus istumise hoopis koduseks kokkamiseks tema juures. See mõte meeldis ka teistele, seda enam, et sõbranna abikaasa pakkus end lahkelt kokaks. See päev mööduski väga mõnusalt Itaalia roogadega, saatjaks külm šampus. Lobisesime, naersime ja nautisime kuuma päikest, jalad jahedas basseinis. Minul kui sünnipäevalapsel polnud muud kohustust kui vaid kohapeale minna.

Siin Austraalias ongi komme, et sõbrad ja pere korraldavad sünnipäevalapsele peo, lõuna- või õhtusöögi. Korraldajad jagavad kulud omavahel ja peasüüdlane ei tea neist asjust midagi. Kingitustega on nii, et neid muidugi tehakse, aga pigem on need sümboolset sorti, mitte hirmkallid. Sünnipäevaks lillede toomise kommet pole siin aga üldse, see on pigem abikaasade-partnerite teema. Sünnipäeva tähistamise idee ongi selles, et teha see päev asjaosalisele eriliseks. Et ta saaks kogu seda päeva nautida, tunda end hellitatud, olla ümbritsetud kallite inimestega ja eemal igasugusest stressist, mis paratamatult ühe peo korraldamisega kaasneb. Kaasa arvatud see, kui palju see kõik maksma läheb. See kõik kehtib ka kodus peetud sünnipäeva kohta – siis toovad külalised ise kogu külakosti kaasa.

Asi on aga teisiti, kui peetakse n-ö tähtsat sünnipäeva. Viiega lõppevad sünnipäevad juubelite kategooriasse ei kuulu, küll aga on „suured” näiteks 21, 40, 50, 60 jts. 21aastaseks saamisega tähistatakse täiskasvanuks saamist ning selle peo korraldavad sünnipäevalapse vanemad ja vanavanemad. See on tihtilugu verstapost, kus autojuhiloal saab Eesti kontekstis „vahtralehe” aeg läbi, mis siin kestab kolm aastat. Või siis hakkab ülikool läbi saama ja astutakse iseseisvasse ellu. Peale sünnipäevalapse sõprade on külalisteks ka vanemate sõbrad ja sugulased. Tavaliselt peetakse see pidu kuskil restoranis või pubis. Vanemad peavad kõne, mille ühe osana näidatakse suure seina peale fotosid olulisemaist sündmustest sünnipäevalapse varasemast elust. See võib mõnikord ka natuke piinlik olla…

Järgmine suur pidu on siis, kui kukub 40. Selle teeb sünnipäevalaps külalistele ise. Väga populaarne on korraldada stiilipidu. Näiteks minu 40. sünnipäev oli Bollywood Party – värvilistes sarides naised ja turbanites mehed. Ka lapsed olid kõik teemakohaselt kostümeeritud. Tavaliselt jäetakse nooremad kui 10aastased lapsed koju – see on aeg iseendale ja sõpradele, vaba kohustusest oma võsukestel silm peal hoida.

Aga 80 kirevas rõivastuses inimest – vaatepilt oli võimas! See pidu toimus minu kodus. Indiast pärit kokk valmistas India roogi, projektorist jooksid seinale 80ndate India filmid ja DJ keerutas plaate. Sellele sünnipäevale tuli ka Eestist minu isa koos oma kaasaga.

Mõned nädalad tagasi pidas mu sõbranna oma 40. sünnipäeva. Suure koduse peo asemel kutsus ta oma 15 sõbrannat aga hoopis veinimajja, kus meile korraldati privaatne degustatsioon ja kohtumine tuntud veinimeistriga. Vein on lihtsalt selles sõbranna „teema”.
Minu jooksuharrastajaist sõprade seas on mitu, kes on oma juubelit tähistanud mõne suure maailmamaratoniga.

Nädalavahetusel aga võõrustan tütre kümmet sõbrannat, kes aitavad Mia kümnenda sünnipäeva eriliseks teha tüdrukute õhtuga. Plaanis on piparkookide tegemine, filmi vaatamine ja ööbimine elutoa põrandal, mis laotatakse selleks puhuks madratseid ja magamiskotte täis. Toa laes siravad elektrilised jõuluküünlad nagu öine tähistaevas.

See kõik on homme. Praegu vaatan tagasi möödunud nädalaile ja olen õnnelik, et mul on häid sõpru, kes võtsid vaevaks minuga kohvitada, lõunatada ja külla kutsuda, et ma vaid saaks end erilisena tunda. Mida veel soovida…

Kauneid jõule ja ilusat aastavahetust!

 

 

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments