Vaidluses peale jäämiseks alustage eeldusest, et vastased tegutsevad heas usus. Seejärel tuleb püüda aru saada, kuidas ja miks nad konkreetse teemaga tegelevad. See lähenemine võib takistada Lääne Venemaa-poliitika arutelu muutumist viljatuks sõimlemisvõistluseks.

Pistrikud, kelle hulka kuulun ka mina, peaksid aktsepteerima, et kõik tuvid ei ole Kremli tööriistad.

Tõsi küll, meie, putinofoobid tunneme, et Venemaa laskumine revanšismi ja autokraatiasse on meie seisukohti korduvalt kinnitanud. Lääne soovmõtlemine on teinud olukorra halvemaks, mitte paremaks. Isegi tähtsust kaotav Venemaa kujutab endast ohtu Ukrainale ja teistele eesliiniriikidele, kes kannavad ebaproportsionaalset riski ja kulude koormat. Arvestades sellega, et Venemaa raha ja jaga-ja-valitse taktika on Lääne otsusekindluse vankuma löönud, eeldavad paljud, et iga vastuseisja karmile liinile Kremli suhtes teeb seda varjatud motiividest ajendatuna.

Kui Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kritiseerib Euroopa poliitikat Venemaa suhtes, nagu ta eelmisel nädalal tegi, ei ole kasulik teda otsekohe Kremli käsilaseks tembeldada. On võimalik eksida ka ausalt. Näiteks arvata, et Venemaa on pikas perspektiivis alla käimas ning Hiina on seetõttu tähtsam. Samuti leida, et vahepealsel ajal on praegune režiim Moskvas ilmselt alternatiividest vähem halb ning suhete edasine halvenemine toob kaasa vaid ohte.

Samamoodi ei tohiks need, kes toetavad siiralt Venemaa suhtes ettevaatlikumat poliitikat, laisalt omaks võtta Kremli propaganda levitatud meeme ja väljendeid. Ukraina ei ole fašistlik. Venemaa valimised ja rahvaküsitlused ei peegelda tegelikku olukorda. NATO laienemine ei olnud Lääne ülbuse tulemus. Kremli kriitikud ei ole automaatselt russofoobid.

Samuti ei ole abiks maksimalistlikud seisukohad. On lohutav, ent väär väita, et venelased igatsevad salaja Lääne demokraatiat või et Putini režiim variseb lähikuudel kokku. Kui kritiseerida oma vastaseid soovmõtlemise eest, tuleks sellest hoiduda ka ise. Samuti peaksid realistid aktsepteerima tegelikkust: Ukraina on reaalne riik, kus elavad reaalsed inimesed. Pole mõtet teeselda, et seda ei eksisteeri või et seda on võimalik lukustada Venemaa juhitavasse endiste Nõukogude vabariikide ühendusse.

Mõlemad pooled on altid sõjalist olukorda üle tähtsustama. Väita, et NATO reageerib hirmuõhutamisele ja relvatööstuse lobile, tähendab faktide eitamist. Isegi selgema peaga analüütikud tunnevad muret, et Venemaa sõjavägi tegutseb üha ähvardavamal moel. Härra Putin on moonutatud faktitajuga ja hoolimatu. Taunitavad on liialdused ka teises suunas. Balti riike ei ole ähvardamas vahetu sissetungioht ega "väikeste roheliste mehikeste" õõnestustegevus.

Üldiselt on lõhe pistrike ja tuvide enamiku sisuliste erimeelsuste vahel vähenemas. See on osaliselt tingitud sellest, et härra Putin on kohutanud enamikku neist, kes kalduvad teda uskuma. Samuti on sellele kaasa aidanud asjaolu, et Euroopa Liit, NATO ja USA valitsus on asunud selgelt (ehkki hilinenult) vastama Venemaast lähtuvale ohule.

Võtame näiteks energiajulgeoleku. Poola ja teised riigid nägid esimeses Venemaad Läänemere alt Saksamaaga ühendavas Nord Streami gaasitorus eksistentsiaalset ohtu. Nüüd, mil gaasivõrk on liberaliseeritum ja omavahelised ühendused tugevamad, on ettepanek suurendada Nord Streami mahtu vähem vastuoluline. Mõistlikud inimesed võivad jääda selle plusside ja miinuste asjus eriarvamusele. Jah, see on halb uudis Ukrainale, kes jääb ilma transiiditulust. Samas on Ukraina varasemat käitumist arvestades mõistetav, miks Euroopa riigid tahavad oma tarnemarsruute mitmekesistada.

Minu sümpaatia on tugevalt pistrike poolel, ent me ei võida, kui me ei veena oma õigsuses teisi. Selleks me peame tegema paremat selgitustööd.

***

Edward Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.