1

Ann Roos: Soovitan kõigil minna vaatama

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

laikmaa kumu langovits24Haapsalu kunstisõbrad Ants (vasakul) ja Ann Roos Laikmaa näitusel Kumus. Foto: Peeter Langovits

Näitus ,,Vigala ja Capri” on pühendatud kunstniku 150. sünniaastapäevale.

Vigala ja Ants Laikmaaga algab eesti rahvusliku kunsti sünnilugu. Kuna juubeliaasta on veel ees, siis piirduksin väikese ülevaatega näituselt ja jätaksin eluloo ning ateljeekooli tulevaks aastaks.

Alustaksin 1899. aastal maalitud ,,Tšerkessi poisiga”. Tegemist on Tallinna kaupmehe A. Rosenwaldi poja portreega tšerkessi riietuses. Maal on teostatud klassikalises õlimaalitehnikas. Järgneb ,,Väike Alma” (1900) – see on soe ja armas pastellportree kunstniku vennatütrest ning nüüd edasi juba kõik pastelltehnikas: ,,Autoportree” (1902 ), ,,Mustlashetman” (1903), milles võib juba aimata tulevaste araablaste tõmmusid, tulisilmseid portreid. ,,Lääne neiu” (1903) – üks tuntumaid, palju kiidetud, aga plakatlikult mõjuv ja rahvusromantiline ,,Kaugelt näen kodu kasvamas” (1924). Maal on valminud algselt F. R. Kreutzwaldi 100. sünniaastapäevaks 1903. aastal ja temast on mitmeid variante. See, mis väljendas tookord tulevikulootust ning rahvuslust, mõjub nüüdisajal kunstiliselt liiga taotluslikuna, st tellimustööna, mis ta ju ka tegelikult oli.

Kunstnike saarel

1904. aastasse kuuluvad ühed paremad portreed nagu ,,Vana Aitsam” – elutarga Vigala talumehe portree, mis on maalitud siira sümpaatiaga portreteeritava vastu. Samal aastal on maalitud ka kaks Marie Underi portreed. Esimene, ,,Mutti” on üks säravamaid üldse Laikmaa loomingus, see on rõõm ühest ilusast päevast. Teine maal on lõpetamata.

Kuna Laikmaa Düsseldorfis õppides maastikumaalini ei jõudnud, oli tal paratamatult suurem huvi portreede vastu, milles jõudis ka kõrgele professionaalsele tasemele.

Miks aga peamine töövahend pastell? Ehk oli see Laikmaa püsimatule loomusele kõige sobivam, hinnalt odavam, toonilt soojem.

Maastikud ilmuvad kunstniku loomingusse Soome pagenduse perioodil. Tuntuim on ,,Vallinkoski” (1908).

Kuna Laikmaad tõmbas ,,laia ilma olude ja ilude sisse”, asus ta pärast Soomet, 1909. aastal Itaalia poole teele, olles vaevalt mõned nädalad Tallinnas viibinud.

Ja olemegi Capril. Kuigi ma ei mõista päris hästi selle ekspositsiooni pealkirja, ütleb palju Laikmaa enda lause: ,,Jah, Capri, see kunstnikkude saar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud.”

Lõunamaa erksinise taeva ja päikese all (viimane röövis põhjamaalase Axel Munthe nägemise) sünnivad ,,Anacapri panoraam” (1910) oma lumivalgete majadega, ,,Capri maastik” (1910) – neid on kaks. Mulle ei meeldi neist rohkem mitte suurepäraselt restaureeritud vaade Napoli lahele, vaid mägine maastik õlipuusaludega (kuulub Enn Kunilale). Samast aastast on pärit ka Laikmaa suurimaid saavutusi portree alal ,,Mia padrona”. Alfred Waga nimetab seda impressionistlikuks karakterportreeks. Meile vaatab vastu eakas, kogenud ja elutark itaallanna.

Kuna püüan enam-vähem kronoloogiat järgida, siis pärast aastat Capril reisib Laikmaa läbi Sitsiilia Põhja-Aafrikasse.

Loomulikult nopin näituselt välja oma lemmikmaalid. Üks selline on ,,Etna. Sitsiilia maastik” (1911), maal on üsna väike, kuid milline värvide kooskõla – tumedast kiviaiast kõrgemal rohelis-lillad toonid ja sealt kerkib valge, suitsev Etna.

Tuneesiast on näitusel terve beduiinide portreede galerii, üks huvitavam kui teine. ,,Beduiini neiu. Rebekka” (1911) ehib näituse kataloogi kaant.

Tuntuim maal Tuneesiast on impressionistlik ,,Mošee Sidi Okba Kairouanis” (1911), kuid sama lakooniline on ,,Tunis” (1912), kus samuti on kuumus lausa tajutav, kuid maal on üles ehitatud rohkem kontrastidele. Siin puuduvad eelmisele omased sujuvad üleminekud.

Pärast Põhja-Aafrikat veedab Laikmaa veel pool aastat Capril, kus valmib hulk maale, millest ilmselt rahapuudusel jõuab kodumaale ainult osa. Tuntumad ,,Bagni di Tiberio, Capri” (1912), maalitud mitu varianti, ja ,,Itaalia poisike” (1912). Tähelepanu väärib ka muinasjutuline ,,Öine motiiv Caprilt” (1910).

Pärast reisilt tagasipöördumist valmib jälle hulgaliselt portreid ja mitmeid Läänemaa talukeskseid maastikke. Peale paraadportreede näeb näitusel üsna masendavaid pilte vanadest maainimestest, kes nagu kuuluksid kokku kodukoha madalate, kohati maadligi talumajadega. Ilmselt tundus Eesti taevas pärast päikeselist lõunamaad madal, sünge ja külm, sellest ka rõõmutud talupildid.

Leidub rõõmsamaidki toone, kus heledust toob näiteks lumi – ,,Maastik. Viimane lumi” (1918). Ootamatult ilmub nende tumedate maalide hulka sümpaatne monet´lik ,,Matsalu laht” (1919).

Näitusest kirjutades ei saa mööda ,,Mikust” (1926) ega viimasest, 1938. aastal maalitud ,,Talvemaastikust” oma siniste varjudega lumel. Ka seda viimast on maalitud rahapuudusel (Taebla maja ehitus) mitu varianti, kuid need on üpris visandlikud.

Nüüd on paras moment tähelepanu juhtida oma lemmikportreedele. Esiteks ,,Selma”   (1922) – helge portree noorest neiust profiilis heleda maavillase pearätikuga, näol veidi küsiv ilme, ja üsna kehvas seisus maal Marie Underi tütrest – ,,Dagy” (1919).

Vana aja selfi

Nüüd paar sõna autoportreedest, sest Laikmaa oli üks end enim portreteerinud kunstnikke. Neid on näituse kataloogis 7, kuid eksponeeritud 6. Esiteks juba eespool mainitud autoportree 1902. aastast – rahulik, väga viimistletud paraadportree; siis 1917. aastast – tugev, enesekindel, pilk uuriv, avatud särgikaelusega päevitunud maskuliinne mees parimais aastais. Seda kõike rõhutab hoogne pastellikasutus.

1918. aasta portree on minu arvates parim. Tundub, et hiljuti restaureeritud. Värvid tasakaalus, punane toon taustal on asendunud sinisega, habe korralikult pügatud, pilk selge. On ka portree 1921. aastast ning kaks (n-ö must ja valge) 1925. aastast. ,,Valge” idealiseeritud, rohkem tähelepanu on osutatud riietusele.

Viimane, valminud 1936. aastal, ei kuulu just Laikmaa autoportreede paremikku. Maal asub Läänemaa muuseumi valduses.

Ekspositsiooni saadab rikkalik slaidiprogramm kunstniku elust. Soovitan kindlasti kõigil, kel võimalik, minna vaatama seda meie kultuurilukku sügava jälje jätnud kunstniku näitust. Näitus on Kumus 17. veebruarini.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
...
...

?+ 50!

wpDiscuz