9

Eestlasena Austraalias: Bring a plate!

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

eestlane_austraaliass_ingrid_f_erakoguFoto: Erakogu

Minu nimi on Ingrid Morrison, kunagise nimega Ingrid Eesmaa ja olen 43 aastane. Olen sündinud-kasvanud Padisel, aga oma keskkooli aastad ja järgnevad kolm aastat oli minu kodulinnaks Haapsalu. Praegu tagasi vaadates – oh, kui palju sellesse kolme aastasse mahtus! Edasi viis elu mind Tallinnasse ja 2002. aasta veebruarist sai kodulinnaks Melbourne Austraalias. Olin tollal üks esimesi vahetustudengeid Eesti Kõrgemast Kommertskoolist. Kindlasti olin ma lausa esimene, kes läks neljaks kuuks õppima kõrgkooli nimega Swinburne University of Technology. Tollele ajale kohaselt polnud keegi Eestist midagi eriti kuulnud, väljaarvatud Skandinaaviast pärit tudengid. Seega kultuurišokk oli suur nii mulle kui ka mind ümbritsevatele inimestele.

Nüüd, pea 14 aastat hiljem on naljaks ja huvitav tagasi vaadata ja ka endalt küsida, mis mul ometi mõttes oli, et kõik Eestis olemasolev ja saavutatu maha jätta ja uuesti alustada. Olemasoleva all pean silmas oma superlahedat peret, suurt ja ustavat sõpruskonda ning saavutatu all karjääri teenindus- ja meelelahutusmaailmas. Ma kas ei osanud siis hinnata seda, mis mul oli või oli seiklusjanu kainest mõistusest ule. Misiganes see ka ei olnud, samm sai ette võetud pikalt mõtlemata.

Mäletan selgelt tunnet, kui maandusin Melbourne’i lennujaamas ja mõtlesin “Let’s see how we go, I can go back any time”. Suurim šokk oli alguses ehk siin räägitav inglise keel. Minu inglise keel oli üle keskmise hea, kuid loengutes ma suisa nutsin alguses paar korda, sest ma ei saanud sõnagi aru, rääkimata sellest, et ained olid rasked ilma keele barjääritagi – finantsjuhtimine, mikro- ja makroökonoomika, globaalne majandus ja nii edasi. Igapäevane õppimine raamatukogus võttis aega 4-6 tundi päevas, sest sõnaraamatuta oli see võimatu. Mitte ainult hääldus ja sõnarohud olid võõrad, vaid ka kohalik släng. Iga sõna lühendatakse, kui see vähegi võimalik on ning igale asjale antakse hüüdnimi, kui leidub midagigi lähedast.

Näiteks oli meil ülikoolis grilliõhtu, kutsel oli kirjas “Bring a plate”( otsetõlkes – too taldrik kaasa). Arvasingi siis, et kooli värk, palju inimesi – vahe nõusid. Läksin kohale, taldrik näpus ja paar nuga-kahvlit teksade tagataskus. Endale üllatuseks olin ainus, kes nii saabus, sest teised tõid kaasa vaagna toiduga, mis läks jagamiseks suurel ühislaual. Lahke õppejõud naeris südamest ja selgitas: “Bring a plate“ tähendab, et tuleb toitu kaasa tuua.

Kui keelešokist hakkasin üle saama, oli järgmiseks proovikiviks kohalike suhtumine – suhtumine kõigesse, mis meie umber. “No worries, mate” käis iga teema kohta. Kui viis päeva pärast seda, kui olin oma korterisse telefoniteenuse tellinud, teenusepakkujale helistasin ja uurisin, et millal ma telefoniühinduse saan, oli vastus “Shortly”(varsti). Läks veel viis päeva.

Oma esimesel hommikul Melbourne'i tänavakohvikus ainsa kliendina kohvi oodates ja 15 minutit hiljem endiselt seda oodates viisakalt uurisin, kas ehk varsti juba saaks, oli vastus: “Chill out, its Sunday!”. Ega ei osanudki kuidagi reageeerida…

Kord tegime ülikoolis grupitööd ühe projekti jaoks. Olime osad omavahel ära jaganud, kes millest kirjutab. Nädal hiljem saime raamatukogus kokku, et töö osad kokku panna ja asi ära vormistada. Üks kohalik neiu saabus tühjade kätega – ei arvutit, ei pabereid. Vastuseks meie küsimusele, kus on tema osa tööst, vastas ta, et laptop on autos, aga kuna vihma sajab nii kõvasti ja parkla on 300 meetri kaugusel, siis ta ei hakka oma arvutiga riskima – äkki saab märjaks ja muutub töökõlbmatuks. Minu suureks üllatuseks olid kõik vastusega rahul, noogutati kaasa ja lepiti kokku, et kohtume homme.

Kord läksin kaubanduskeskusesse. Mees, kellega ühel ajal ukse juurde jõudsime, läks uksest esimesena sisse ja mina arvasin naiivselt, et Eesti kombe kohaselt siseneb ta minu ees ja hoiab siis mulle ukse lahti ning kõndisin sirge seljaga edasi. Järgmisel hetkel sain uksega täpselt vastu kulmu, millele järgnes mõistagi sinine silm. See pidavat olema võrdõiguslik suhtumine – kui naistele kõik ette ja taha ära teha, siis olevat see diskrimineerimine. Ise küll arvan siiani, et kasvatamatus.

Nii palju siis sellel esimesel korral sissejuhatuseks. Järgmisel laupäeval jätkan teemal, kuidas mul oli vaja toime tulla oma sotsiaalse staatuse muutusega. Naljakad seigad garanteeritud. Seniks soovin kõigile kena nädalavahetust!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Tore
Tore
Ma ei saa aru inimestest kes loevad ja õiendavad ja vinguvad. On siis vaja nii negatiivne olla. Loed sealt välja mingit “sõnumit” mida seal ei ole, selleks et vaid saaksid oma probleemide ja arvamuste üle kaevata. Lugu on pigem positiivne ja naljakas. Mina naudin teiste kultuuride kogemuste lugemist samamoodi, nagu ma naudin näiteks eestisse elama tulnud välismaallaste memuaare. Seda on tore lugeda, et näha kuidas keegi teine seda kultuuri näeb. Olen ise väga Austraaliast huvitatud, olen seal ka aasta aega elanud ja ilmselt lähen veelgi sinna ning on väga rõõmustav ja tore kuulda, kuidas teistel eestlastel seal läks ning millised… Loe rohkem »
realist
realist

Põhjust vingumiseks leiab eestlane alati. Jäid välismaale, noh ei saanud Eestis hakkama, tulid tagasi, järelikult olid vilets, ei saanud võõrsil hakkama. Aga ise võõrsilt naasnuna ei ole kahjuks kordagi tundnud, et Eesti vajaks mind. Lihtsalt elu on nii läinud ja õitseda tuleb seal, kuhu sind on istutatud, olgu siis kodu- või välismaal!

keegi
keegi

Loetud just ühest Nasta Pino raamatust:
Aitäh kõigile, kes on kodumaale jäänud.
Tulge tagasi teie, kes te läksite. Võib kõlada lapsikult, aga kodumaa vajab meid ja eestlase kodu on Eestis.
VAHEL HARVA VÕIB KA SELLISE TEKSTI OTSA KOMISTADA.

Aitäh ingrid
Aitäh ingrid

Sõnum on see et minge kõik välismaale seal on maru tore elada. Inglis keele saab ka selgeks ja elu on lill. Paned endale sulgedega kübara pähe, teed paar pilti ja müüt ongi loodud. Et tõestada enda kunagi tehtud otssuste õigsust on vaja seda inimesel endal tõendama hakata nii satuvadki sellised artiklid siia lehte lugemiseks. Tüüpilise keskikka jõudnud naisterahva soigumine, kes on avastamas et polegi sellele ühiskonnale siia nagu mitte midagi maha jätta peale haauaplaadi ja kübaratega pildi.

Rita
Rita

Tore lugemine. Meeldiv üllatus. Aitäh Ingrid.

anna abi
anna abi

Kus ta sul tubli on kodus hakkama ei saanud siis kihutas välismaale – jälle peab siin mingit blondiini soigumist ja seiklusi hakkama lugema.

to anna abi
to anna abi

Välismaale ülikooli õppima minemine on mitte hakkama saamine?
Millise väljamaa kõrgkooli diplom sul ette näidata on?
Vaata peeglisse – kui keegi siin soiub, siis oled see sina.
Kui ei meeldi, siis ära loe.

Aga
Aga

ära loe ja ära vingu.

Ain...
Ain...

Tubli tüdruk Inx! Jään järge ootama…

wpDiscuz