Iseseisvalt töötavad loomaarstid on tegelikult sama mis kiirabi. Nad on 24/7 kättesaadavad ja annavad nii öösel kui ka päeval endast parima, et loomi igasugu täbaraist oludest välja aidata. Murphy seaduse kohaselt (seda jälgivad meie patsiendid ülima täpsusega) kipuvad õnnetused juhtuma ikka just õhtul hilja või nädalavahetustel. Kui neid äpardusi siis kuhjuma hakkab, võib loomaarst oma voodist lõpuks veel ainult und näha.
Väikeloomade hädaabid kipuvad juhtuma enamasti hilja õhtul. Inimesed on kaua üleval või lihtsalt jõuavadki alles hilja õhtul koju ja täheldavad, et nende äraoleku ajal on miskit juhtunud. Ühel korral, veidi enne laupäevast keskööd, helistas mulle sõbranna. „Sa oled kodus, eks?” küsis ta, taustal kõva tantsumuusika tümpsumas. Mõmisesin paar arusaamatut sõna ja üritasin tekki uuesti üle pea tõmmata.
„Kuule, aja ennast püsti. Ma saadan sulle tööd!” Sellega lõpetati kõne. Inimesi üldiselt ning sõpru eriliselt kirudes vedasin ennast teki alt raske südamega välja. Pool tundi hiljem seisingi juba vastuvõtulaua taga ning uurisin oma „tööd” lähemalt. Sedapuhku oli tegemist noore kassiga, kes oli suutnud endale suurest uudishimust õngekonksu kahe varba vahelisest nahast läbi torgata. Konks oli parasjagu nii palju sees, et kummalgi pool olid nagad, ja asi ei liikunud ei edasi ega tagasi. Kuigi kodus ei lasknud kass ennast üldse puutuda, oli ta kliinikusse jõudes autosõidust ja puuris olemisest juba nii väsinud, et ei pööranud minu toimetamisele erilist tähelepanugi. Kerge vaevaga sai konks naha vahelt välja tõmmatud ja omanikud ei jõudnud arugi saada, et „operatsioon” on juba läbi. Mõni hetk hiljem sain kliiniku ukse enda selja tagant kinni tõmmata ning vajusin juba järgmise sammu pealt tagasi voodisse. Vähemalt ei pidanud ma kaugele sõitma.
Suurloomade, eriti just lüpsilehmade esmaabi käib sageli hoopis varajastel hommikutundidel. Kui siis lüpsja hommikul tööle jõudes mulle taas kell pool viis helistab, olen igati õnnelik, et see mu igapäevane äratusaeg ei ole. Öökulli ei saaks minust küll mitte kunagi. Kui alles tööd alustasin ning sellised öised kõned tulema hakkasid, oli esimene reaktsioon alati kõne ära vajutada. Hiljem suutsin küll hakata juba kõnet vastu võtma, kuid mõttetegevusest oli asi väga kaugel. Nüüd olen juba enam-vähem seisus, kus suudan minutiga vastu võtta ja ka arusaadavat juttu rääkida. Tore näha, et siiski mingisugune areng toimub.
Kui aga uni ikka vägisi silmalaud raskeks muudab ja tiheda udu läbi ajukelme ajab, on teinekord väga keeruline ennast parimast küljest näidata. Nii käisin ma ühel korral poole öö pealt hobust õmblemas. Kuigi ma oma arust kõik asjad kaasa pakkisin, selgus kohapeal, et pügamismasina olin koju jätnud. Haavade ümbruse pügamine on aga haavaravi reegel number üks, sest kui karvad haava sisse lähevad, on põletik garanteeritud. Ohates võtsin skalpellitera ja hakkasin sellega kraapides karvu eemaldama. See oli pikk ja tüütu protsess. Kükitasin hobuse kõrval, marlilapp põlve peal, ning pärast iga kraapimist tuli tera vastu lappi pühkida, enne kui sai edasi toimetada. Viimaseid kraapeid tehes läksin aga uljaks ning selle asemel, et tera külgi vastu lappi pühkida, tõmbasin ta püstiselt ja lõikepoolega üle lapi. Kuigi olin tera juba üksjagu nüristanud, lõikas ta otsejoones läbi lapi, minu teksapükste ja ka põlvenaha, kust hakkas kohe hoogsalt verd lahmama. Sulgesin korraks silmad ja kirusin ennast mõttes. Ei tea, kas teist nii kohmakat loomaarsti ikka öösiti tööle lastakse? Sidusin siis põlve kinni ja toimetasin hobusega lõpuni. Temale ma õnneks ühtegi auku juurde ei lisanud. Koju minnes nägin välja, nagu tuleksin korralikult tänavakakluselt. Püksid ribadeks ja üleni verine. Öötöö ei ole ikka minu teema.
Aeg-ajalt kipun ka mina kogu saginast väsima. Et oma viimast hingerahuraasu kaitsta, jätan siis telefoni mõneks ajaks nurka seisma või üritan pingsalt ignoreerida nii-öelda töövabal ajal sissetulevaid kõnesid. Hiljem selgub tingimata, et seekord oli kellelgi tõesti tõsi taga ja hädasti abi vaja. Kui ma järgmisel korral pühapäeva õhtul väriseva käega krahman heliseva telefoni järele, eeldades, et keegi on jälle kohe-kohe suremas, saan hoopis ühele prouale seletada, millal oleks õige aeg tema kassipoega kastreerida. Eks see elu ole kord selline. Mitte alati väga õiglane. Aga see-eest ääretult põnev.
Ann Mari Anupõld,
Piirsalu loomaarst