Jüri Saar: Vihakuritegudest ja vaenuõhutamisest

Vao pagulaskeskuse põleng on laiema põgenikekriisi taustal kutsunud esile tugevaid emotsioone. Kusagil pole avalikult kuulda olnud selle ebainimliku teo toimepanejate õigustamist või tagantkiitmist, kui mõned hämara taustaga anonüümsed etteasted kommentaariumis välja arvata. Eestis elavad inimesed pole ilmutanud suurt sallimatust põgenike vastu ega kaastunde puudumist. 

Vastus Vaos juhtunule kippus minema üle võlli ülereageerimisega. Kõige tugevamaid ja tahaks loota, et siiraid tundeid tekitas Vao juhtum meie poliitikuile. President tegi kiiravalduse ja peaminister ruttas kohapeale, et kogu maailm näeks, kui sallimatu on ta vihakuritegude suhtes. Kaitseminister ja sõjavägede ülemjuhataja nägid ähvardavat ohtu, et liitlased pööravad meile selja. Jäi kõlama vähepõhjendatud üldistus, et Eesti inimesed ei ole küllalt inimlikud.

Lennukaid seisukohavõtte tehti enne, kui süütamise toimepanejate ja tagamaade kohta mingit täpsemat teavet laekus. Juba ilma menetlustoiminguteta oli avaldajaile selge, et kuritegu pandi toime eesmärgiga asüülitaotlejaid tappa, vigastada või vähemalt hirmutada. Kuriteojuhtumi eeluurimise otsene mõjutamine sel viisil kõrgemalt poolt vähendab võimalusi jõuda teo tegelike toimepanejateni ja nende mahitajateni. Kompetentseil ametkondadel peab laskma rahus tegutseda ja tõde välja selgitada.

Vihakuritegude sätestamise eesmärk on võtta parema kaitse alla nõrgad vähemused, et karistada nende vastu toime pandud kuritegude eest rangemalt. Vihakuritegude statuudid paljudes riikides on vastu võetud konkreetseid olusid silmas pidades. Näiteks Ameerika Ühendriikides hakati selliselt karistama, saamaks rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise tagajärgedest üle kiiremini. Siinkohal tasub meenutada, et alles XX sajandi teisel poolel kehtis Ameerikas ehe rassiline diskrimineerimine ja segregatsioon. Paljudes riikides (nt Saksamaal) vihakuritegude statuudid puuduvad. Kõiki n-ö madalail motiividel kuritegude toimepanekut käsitatakse raskendava asjaoluna.

Karistusõiguslikus mõttes on vihakuriteod küsitavad, kui neid püüda eristada n-ö mitte vihakuritegudest. Probleemid tõusetuvad muuhulgas seoses kuriteoliigi motivatsioonilise küljega, mida on raske või üldse võimatu objektiivselt tuvastada. Tõnisson „Kevadest” lasi saksa poiste väärtusliku parve põhja, öeldes: „Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema.” Kui Tõnisson väljendas nii oma negatiivset suhtumist saksa laste kui tolleaegse vähemusrühma esindajate vastu, pani ta sellega toime vihakuriteo. Kui aga tegutses vaid impulsiivsel viisil, oli tegemist avaliku korra rikkumise ehk huligaansusega. Tõnissoni õnneks oli poliitkorrektsuse eelne ajastu ja ta pääses kriminaalkaristusest ning isegi koolist välja viskamisest.

Ebavõrdne suhtumine eri kuritegude ohvritesse on samuti küsitav. Inimeste vastandumine grupitunnuste alusel kipub niiviisi hoopis süvenema, mitte ei vähene. Miks peaks riiklikul tasemel võetama erikaitse alla pagulaskeskuse asukad, võrrelduna näiteks Kopli muinsuskaitselise puumaja elanikega? Seda laadi majade põlemised öisel ajal ei ole haruldased ning need on kaasa toonud ka traagilisi tagajärgi. Kas omakasulistel motiividel toime pandud süütamine on tolereeritavam ja väheohtlikum inimelu ohustamise moodus kui võõraviha kriminaalne väljaelamine? 

Eestis pole kriminaalseadustes sätestatud vihakuritegusid ja nii võiks jäädagi. Varem oli kriminaalkorras karistatav avalik viha õhutamine ja üleskutse vägivallale. Tegemist oli kuriteokoosseisudega, kus tuli tõestada põhjuslik seos õhutamise ja ohu tekkimise vahel. Nüüd on neist saanud väärteod. Karistusseadustikus eraldi vihakõne koosseisu loomine laimu ja solvamise kõrval, mis tõstataks sõna- ja arvamusvabaduse kaitsmise küsimuse, ohustab sõnavabadust. Isegi Nõukogude ajast, mil raudtee- ja bussijaamade peldikud olid täidetud vänge ja mõnikord ka viha õhutavate tekstidega, ei meenu ühtegi korda, kus sealse loomingu tõttu oleks tehtud kriminaalmenetlus. 

On ilmne, et Vao juhtumit on püütud kasutada huvirühmadele poliitilise või muu sümboolse kapitali kogumiseks. Tahetakse luua koll, osutades esmalt äärmuslastele, kes tekitavad sallimatuse ja võõraviha laine. Ohustades nii kogu Eestit. Neile peaksid omakorda vastu astuma sallivat ja sõbralikku Eestit esindavad jõud, kes on valmis võitlema viimase veretilgani. 

Sedalaadi vastandamist võib käsitleda moraalipaanika tekitamisena. Nii kujundatakse tegelikkusest vale pilt, liialdatakse ohu suurusega ja tekitatakse põhjendamatut hirmuseisundit. Moraalipaanikaga kaasneb alati ebaproportsionaalne mure ja vaenulikkus teatavate inimeste gruppide suhtes. Moraalipaanika lõhestab terviklikku ühiskonda ja sundides inimesi poolt valima, ajab pigem omavahel tülli. 

Just praegu, mil ilmneb valitsuskoalitsiooni tegelik saamatus tegelike probleemide lahendamisel (nt poliitiline korruptsioon, läbikukkumine riigiettevõtete juhtimisel) kui märk valitsemisvõimetusest ja sellega kaasnevast legitiimsuse langusest, pakub Vao põleng justkui head võimalust oma reitingu tõstmiseks. Paraku toimub see sotsiaalse sidususe vähenemise ja asjatute pingete tugevnemise arvel. Selle seisundi tekitajad häbimärgistavad ja alahindavad tegelikult niiviisi kõiki siinseid inimesi.

Nii sellele süütamisele kui ka kogu põgenikelainele on õige vastata tasakaalukalt ja ratsionaalselt. Kuriteo toimepanejad tuleb kindlaks teha ja karistada neid õiglasel viisil. Euroopas ja läänemaailmas tervikuna on ressursid ja kogemused massimigratsioonile reageerimiseks. Meie võiksime olla panustajad peale teatava hulga põgenike vastuvõtmise Euroopa Liidu idapiiri kaitse korraldamisega. Säilitades külma pea ja sooja südame ning minemata uitama irratsionaalsuse radadele.

Jüri Saar,
Tartu ülikooli kriminoloogia professor 
Vabaerakond