Usain Bolt võitis Justin Gatlini 100 m finaalis ühe sajandiksekundiga. Foto: Reuters/Scanpix
Laupäeval sai Pekingis alguse selle spordiaasta tippsündmus, 15. kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Üle 200 riigi võtab osa suurest spordipeost, nende hulgas ka rekordilise delegatsiooniga osalev Eesti koondis. Mida oodata maailma tippudelt ja mis lootused on eestlastel, vaagime.
Maailmameistrivõistlused on toimunud enamuselt Euroopas
Kui ajas tagasi minna, siis kindlasti tuleb märkida, et IAAF-i asutamise aastast 1913 peeti kergejõustiku maailmameistrivõistlusteks neid kergejõustikuvõistlusi, mis toimusid olümpiamängudel. Kuid 1970-tel puhusid ka selles organisatsioonis muutuste tuuled ja nii otsustatigi 1978. aastal Puerto Ricos, et 1983. aastal toimuvad esimesed kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Kandideeris kaks linna, Stuttgart ja Helsingi. 1980. aasta märtsis valiti korraldajaks Helsingi. Meie põhjanaabrite pealinnas toimusidki 7-14.augustini I kergejõustiku maailmameistrivõistlused. Esimesed kolm MM-i, Helsingi 1983, Rooma 1987 ja Tokyo 1991 toimusid iga nelja aasta tagant. Kuid edaspidi, alates 1993 aasta Stuttgarti MM-st toimub üks maailma kõige suurem kultuurisündmus iga kahe aasta tagant, paaritutel aastatel. Selle aasta Pekingi MM on järjekorras juba viieteiskümnes.
Märkimisväärne on fakt, et viieteiskümnest MM-st tervelt 10 on toimunud Euroopas, Aasia on korraldanud neli ja Põhja-Ameerika ühe korra kergejõustiku maailmameistrivõistlusi.
Unustamatud Sjöberg, Lewis ja Powell
Iskilikult alates Rooma 1987 aasta MM-st põhjalikumalt jälgima hakanuna, on lisaks paljudele emotsioonidele meeles mõned eriliselt värvikad seigad läbi MM-i ajaloo. Esimesena meenub linalaka rootslase, Patrick Sjöbergi kullavõit1987 aasta Rooma MM-ilt. Minu jaoks üks olulisemaid sportlasi läbi aegade, võitis seal MM-tiitli tulemusega 2.38. Samal aastal oli Rootsi noormees kodumaal hüpanud maailmarekordi 2.42 ja MM-finaal oli tõeline thriller, kus rootslane pääses NSVL sportlaste Igor Paklini ja Gennadi Avdejenko käest tänu vähemale katsete arvule. Muide Patrick Sjöberg on ainus kõrgushüppaja, kes võitnud medali kolmedelt maailmameistrivõistlustelt. Lisaks Carl Lewise sprindikuldadele on see USA spordilegend osalenud usun, et maailma spordi kõigi-aegade võistluses. Tokyos 1991, meie riigi jaoks nii tähtsal ajal, tegid Carl Lewis ja tema kaasmaalane Mike Powel uskumatu kaugushüppevõistluse. Lõpuks väljus võitjana Mike Powell, kelle 8.95 on maailmarekord tänaseni. Kindlasti on unustamatud ka Toomas Uba ja Raul Rebase MM-võistluste kommentaarid.
Mida meie kergejõustiklastelt oodata? Kas Gert Kanter teeb ajalugu?
Meie riigi koondises on kaks supertähte. Eesti eelmise aasta parima sportlase Rasmus Mägi võistlus on lõppenud, ta saasvutas 13. koha väga korraliku aja 48.76-ga. Kindlasti on see kordaminek. Koht poolfinaalis, miinimumeesmärk sai täidetud. Eurooplastest oli tema aeg kuues! Oma kõigi aegade kolmanda aja jooksnud eestlane on meie spordisõpru rõõmustamas kindlasti ka tulevikus. Juba valge mehe osalemine taolise jooksuala tiitlivõistluste poolfinaalis, tekitab külmavärinaid. See on ikka maailma tippklass.
Teine tipp, Gerd Kanter on sportlane, kelle medalita jäämine tunduks eestlastele võimatuna. Nii nagu omal ajal Erki Noolegi puhul. Kuigi sellel aastal ei ole ketas lennanud nii, nagu oleme seda varem harjunud nägema. Kanter on eestlaste ainus medalivõimalus.
Kas kogemused aitavad, selgub 27. ja 29. augustil. Kui Gerd peaks võitma medali, tõuseks ta nelikklubisse, kus ootavad teivashüppaja Sergei Bubka, kettaheitja Lars Riedel ja takistusjooksja Ezekiel Kemboi. Just nemad on suutnud võita kuuel järjestikusel MM-il medali.
Ka teine Eesti kettaheitja Martin Kupper, kes märtsis tegi isiklikuks rekordisks võimsa, 66.67 oleks paberil medalinõudleja. Kuid viimasel ajal on hoog raugenud ja tulemustekõvera uus tõus kaheldav.
Hea on tõdeda, et MM-võistlustest võtavad osa tervelt kolm Eesti odaviskajat. Usun et Tanel Laanmäe, Risto Mätas, Margus Kirt säilitavad oma taseme. ON võimalik, et kõik jõuaksid lõppvõistlusele. Odaviskes on sellel aastal tavalisest kõrgem finaalinorm, 83 meetrit, 12 finaalikoha eest hakkavad võistlema 33 sportlast, seega peab juba kvalifikatsioonis paugutama.
Maailma odavise on muutunud eriliseks, tippude sekka on tulnud palju atleete riikidest, kus varem neid tulnud ei ole, Kenya, Jamaika, Trinidad ja Tobago jt. Kuid ka Eestis on odavise olnud läbi aegade vägagi edukas ja suurte traditsioonidega. Kõigi aegade edetabelis jätkub 80 meetri mehi ka teise kümnesse, rääkimata maaimameister Andrus Värnikust.
Huvitav saab olema kümnevõistlus, kus erilist tähelepanu võiks pöörata Maicel Uibole. Nooruke, 22 aastane atleet on selle aastal suutnud 8356 punkti. Siiski on isiklikult ettevaatlikuks teinud USA ülikoolides õppivate Eesti sportlaste ookeani taga kevadel tehtavad tulemused, kuid Uibo usk on jätkuv. Koht kaheksa hulgas võiks olla reaalne. Tema on meie kindlasti meie spordikuninganna üks tulevikutähti. Meie daamidest on võistluse lõpetanud Grit Sadeiko -15 koht, tulemusega 6213 tähendab ühtlasi Rio De Janeiro OM normi täitmist. Samas, Eesti rekordist jäi vajaka 8 punkti. Usun, et võimed lubanuks enamat.
Kindel kordaminek on ka Roman Frosti, kelle 20 koht maratonirajal on väga hea tulemus. Ootame ka meie teistelt atleetidelt südikat eneseületamist.
MM alles algab. Kas kaugushüppe võidab sellel aastal 8.52 hüpanud ameeriklane Jeff Henderson, kas meeste odaviskes saab kulla Tero Pitkämäki, või selle aastal komeedina taevasse tõusnud Trinidadi, Keshorn Walcott, kes visanud 2015 aastal 90.16. Kas teivashüppes saab prantsane Renaud Lavillenie oodatud tiitli, ja 400 meetri jooksus võidutseb 43.93 jooksnud Yousef Ahmed Masrahi. Või mitu kulda võidab Mo Farah? Ka naised ei jää alla. Näiteks 100 meetris tõotab tulla taas USA-Jamaica duell, kui Shelly-Ann Fraser Pryser ja Englisch Gardner on mõlemad sellel aastal jooksnud 10.70 sisse. Head vaatemängu on igal alal.