Edward Lucas. Foto: Arhiiv
Kirjanikule annab uus võõrkeelne väljaanne tavaliselt põhjust rõõmustada. Antud juhul on Moskva kirjastuse "Algoritm" minu nime all avaldatud kaks raamatut tekitanud minus segu hämmingust ja masendusest. Raamatud kannavad pealkirja "How the West lost to Putin" ja "With Putin or without him: what awaits Russia in the next 10 years". Mul ei olnud kummastki vähematki aimu. Sama käib minu agentide, Rogers Coleridge and White kohta, kes on tegelenud minu eelmiste raamatute enam kui 30 võõrkeelse väljaandega.
Ma ei ole ainus ootamatu ja soovimatu komplimendi saaja. Ka minu kolleegi Luke Hardingi, ajalehe Guardian endise Moskva korrespondendi, ja minu sõbra Don Jenseni (külma sõja veteran ja kommentaator) nime all on nende teadmata raamatuid ilmunud. Veel kaalukama näitena on avaldatud raamat Henry Kissingeri nimel.
Raske on leida õigustust millelegi, mis näib intellektuaalse piraatlusena. "Minu" kaks raamatut näivad olevat teistes väljaannetes avaldatud intervjuude ja artiklite kogumikud. Ma võin eksida, ent ma ei usu, et nad kujunevad Algoritmi jaoks kaubanduslikuks kullaauguks. Ma avaldasin oma esimese raamatu "Uus külm sõda" ("The New Cold War") küll vene keeles, ent müügiarvud jäid tagasihoidlikuks. Tõenäoline müügiarv vaevalt korvaks vähemtähtsate kirjutiste korrastamise ja tõlkimise vaeva.
Seetõttu on selle eesmärk tõenäoliselt propagandistlik. Tutvustavas tekstis kirjastuse veebilehel seisab: "Lucas esitab Britiestablishmenti selle osa vaateid, mis suhtub Putini režiimi poliitikasse negatiivselt." Kremli propagandamasin tahab kujutada Venemaad pahatahtlike välisjõudude poolt ümberpiiratud kindlusena. Mis oleks veel parem selle kinnitamiseks kui avaldada Briti poliitilise eliidi hääletoruna esinevat establishmenti šaakalit?
Ühel minu targal sõbral Washingtonis on pakkuda teistsugune selgitus. Kirjutan oma artiklites sageli sellest, kuidas Lääs alahindab Putini Venemaast lähtuvat ohtu. Lühidalt, me oleme kaotamas. Me ei mõista Vene propagandat ja Vene raha mõju Lääne poliitikas ning Vene sõjalise võimsuse kasvatamise ulatust ja kiirust, eriti tuumarelvade osas.
Need sõnad on suunatud isikutele, kes püüavad Läänes levitada enesega rahulolu meeleolusid. Need isikud jorutavad "sõjalise lahenduse puudumisest" ja usuvad, et piisab sellest, kui me töötame välja Venemaale vastuvõetava võit-võit lahenduse. Kremlist vaadatuna näeb see välja kiidulauluna. Putin on Lääne üle kavaldanud. Tugev, ühtne Venemaa on saavutamas võitu nõrkade, lõhenenud ja mandunud vastaste üle. Ehk on mõtet avaldada raamat või kaks, mis kujutavad veenvalt seda pilti.
Ma väidan ka, et Lääs on kaotamas mitte oma nõrkuse, vaid tahtejõuetuse tõttu. On raske näha, kuidas nafta- ja gaasiekspordile toetuva ühekülgse majandusega hääbuv Venemaa, mille SKT on 1,7 triljonit dollarit, saaks esitada tõsise väljakutse NATO-le ja Euroopa Liidule, mille SKT on ühtekokku 40 triljonit. Kremli relvad on parimal juhul üllatusmoment, bluffimine ja maskeering, mitte tõeline muskel. Ma kahtlen selles, et mõni Vene kirjastus on huvitatud selle mõtte jõulisest esitamisest.
Ma kahtlustan (ja loodan), et see episood jääb väikseks ääremärkuseks suuremas loos. Praegu on minu jõupingutused suunatud uuele raamatule Cyberphobia, mis ilmub kuu lõpus. Ma ei taha liiga palju paljastada (selles on juttu usaldusest, identiteedist, anonüümsusest ja interneti valitsemisest), ent Kreml hakkab seda vihkama.
Tavaline lääne pistrik,sõja ja vihkamise õhutaja ainult kirjaniku maski taga.
….vaenlast peab tundma. Vòi mis vaenlane see Lucas ikka on. Jài lihtsalt paar lehenumbrit tagasi meelde arvamuslooga sellest,et eestlastel on mingi tànuvòlg Aafrika illegalide ees,keda me oleks kohustatud vastu vòtma. Ning abiraha ja tasuta elamise andma. Aga ega sellised lood tasuta ilmu….