Vähem kui kümne aasta pärast lõpeb euroraha otsa ja sellega on läbi ka üks etapp Eesti arengus. Siis ei ehitata enam uhkeid maanteid ja ristmikke, suuri sadamaid ja seltsimaju.
Ametnikud saavad kergemalt hingata. Euroraha on hea saada, aga kogu aeg ripub Damoklese mõõgana pea kohal oht, et mingi näpuvea või komakoha pärast tuleb raha tagasi maksta. Hästi läheb, kui tagasi nõuatakse ainult mingi osa.
Siiani ei ole leitud kuigi palju omakasu nimel tehtud tehtud vigu. Küll aga tuleb tagantjärele välja väikesi vigu, mille eest toetuse saajal tuleb mõnikümmend protsenti toetusest tagasi maksta. Jääb selgusetuks, kelle karistamiseks seda õieti tehakse.
Korra on sel viisil „karistatud” Haapsalu linna. Läinud aasta lõpus nõudis kalandusfondi raha jaganud PRIA Ridala vallalt tagasi 30 000 eurot Puise sadama tarvis antud toetusest. Selle pärast,et vald pidas targemaks teha ühe hanke asemel kaks, sest polnud teada, kas järgmises etapis saab raha. Miks ilmaasjata paberit määrida.
Et kohe hakkasid jooksma ka viivised, oli Ridalal targem nõutud summa ära maksta ja pärast seda arutada, kas nõue oli õige ja õiglane.
Nüüd on 30 000 eurot valla kontol jälle tagasi, aga kas päriselt, pole keegi öelnud. 30 000 seisab, viiviseid ei tiksu ja pangaintress on olematu. Kuidas lugu lõpeb ja kes lõpuks viimasena naerab, ei ole teada.
Kunagi, kui kõik tähtajad on aegunud ja midagi ei saa enam tagasi pöörata, hakatakse ehk koguma ka kurbi, naljakaid, traagilisi või halekoomilisi eurotoetuste saamise ja kasutamise lugusid. Kuidas juuksekarva pooleks aeti, euroopa ametnike kirjutatud reegleid täht tähelt järgida püüti ja mis nalja sellega sai.
Ridalal, aga küllap ka paljude teiste sellesarnaste raskuste otsa sattunud eurotoetuse saajatel naljatuju ei ole. Jääb selgusetuks, miks kõrged ametnikud neid vigu kohe ei märganud. Toetusesaaja pidi ju igast sammust toetuse andjale ette kandma. Nii võiks karistust jagada, aga millegipärast kipub süüdlaseks jääma kõige viimane lüli.