Neljandat aastat Hanilas tegutsev Massu ratsaklubi on oma tegemistega kasvanud suureks ja aktiivseks klubiks. Massu tallides elab 21 hobust, ratsasporti teeb 50 inimest. Iganädalaste treeningute ja võistluste kõrval korraldab klubi suviti nädalasi treeninglaagreid. Sellel suvel on neid kuus. Samuti treenib klubis lapsi ja hobuseid suurte kogemustega treener Ann Meriste-White, kes on teinud treeneritööd ka Inglismaal.
Treeninguajad on tihedalt täis
Massu ratsaklubis käib treening iga päev ja treeninguajad on tihedalt täis. Klubi juhataja Kristi-Carolina Reinmaa sõnul käib trennis poolsada last peamiselt Lihula, Virtsu, Vatla ja Kõmsi koolist, kuid käiakse ka Haapsalust ja Pärnust. Ratsutamisega tegelevad ka täiskasvanud. Rohkem võiks treenimas käia poisse, lisas Reinmaa.
Ratsaklubi juhataja ise on elukutselt inglise keele õpetaja, lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud aastaid koolides inglise keele õpetajana. Praegu nõuavad aga ratsaklubi tegemised ja suur pere kogu aja. Kristi-Carolina ja Armand Reinmaa peres kasvab viis last.
Massu ratsaklubi ratsutajad käivad ka võistlustel. Massu ratsaklubil on oma karikasari, mis koosneb viiest etapist. Käiakse ka väljaspool.
„Osaleme võistlustel, mis on meile lähemal ja kus on võistlusprogrammis kõrgused, mis meile paremini sobivad,” ütles Kristi-Carolina Reinmaa.
Omaette firmamärgiks võib pidada matkapiknikku hobustega. Piknik kestab umbes viis tundi, ratsutatakse vabas looduses ja nauditakse matkaseltskonda. Ühe seltskonna moodustab kuni üheksa inimest.
„Ratsutame mereni ja proovime meres ratsutamist,” ütles Reinmaa. „See on ajaliselt pikk matk ja nõuab ka ratsutaja valmisolekut.”
Massu ratsaklubi kogenud ratsatreener Ann Meriste-White on seda tööd teinud kümme aastat ja teinud seda tööd Inglismaalgi. Seal on ta ka ennast koolitanud. Samuti on Ann Meriste-White olnud kehalise kasvatuse õpetaja.
Klubi juhataja ja laste suust kostab treeneri kohta ainult kiidusõnu. „Ann on väga hea treener!” kiitis Reinmaa. „Me oleme temaga väga rahul.”
Suvelaagrid
Kui üks spordiklubi korraldab suve jooksul kuus laagrit, tuleb seda klubi tunnustada. Ratsalaager ei ole mitte ainult ratsutamine. Päevas on kaks ratsatrenni, need on kas maneežis, krossirajal või liivaväljakul, aga on ka muid ettevõtmisi. Igal päeval tehakse mõni väljasõit: käiakse Matsalu looduspargis, Kasaril paadimatkal, teiste hobusekasvatajatega kohtumas. On filmi- ja grilliõhtud ning maalimiskonkurss, aga selle kõrval jätkub ka vaba aega. Laagris osalejaile on ehitatud palksaun ja klubi juhataja on omandanud laagrikasvataja kutse.
Fotod: Kristi-Carolina Reinmaa
“lugeja” ann on väga tore treener ja enne trenni ta ei ütle metallist rauad, mis käivad suus, vaid suulised. Kui sa ei tea treenerit, inimesi ja hobuseid, siis ära kirjuta TÄH-TE-GI!!!???
Artikli kirjutaja oleks võinud enne oma `jutukese` avaldamist teha rohkem uurimistööd. Kui see kümme aastat ratsutamisega tegelenud inimene ei tea ikka veel millised suulised(loe metallist raud, mis käib hobuse suhu, koos rõngastega) hobusele nii valulikud ja `olümipa ala teema` on, siis pole mõtet reklaami teha, kui maailma parim treener ja tubli ratsaklubi. Hobustel on seal sellised näod peas, et kohe hakkavad surema. Lihtsalt kurb lugeda, milline ninunännu super treener see White omadega on. Ja selleks, et lastele koolis kehalist kasvatust õpetada, peaks ennem ise ühe kasvatuse saama. Hobuseid ja lapsi ei harita kehaliselt kindlasti mitte ühte moodi. Kehalise kasvatuse õpetajaks… Loe rohkem »
uudis