Rohkem kui viis aastat tagasi tööpingi taga surma saanud Helju Särgava lugu näitab, kui hoolimatult suhtuvad mõned omanikud, juhid ja vastutavad ametimehed tööohutusse.
Eile kokkuleppemenetlusega lõppenud kohtulugu näitab, et inimese elu ongi peaaegu väärtusetu. Kõlab küüniliselt, aga süüdlasel on odavam maksta hukkunu omastele kinni tuhatkond eurot matusekulu, kui muretseda ja võtta tarvitusele ohutu töö tagamiseks vajalikud seadmed. Mõni kuu tingimisi vangistust – selle aja jõuab vähegi normaalne inimese seadust rikkumata ära elada.
Ka seadus on siin tugevamate poolel. Kuigi kannatanuil on võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist kuni 60 000 euro ulatuses, tuleb selleks enne tasuda kopsakas riigilõiv. Mitte igaühel ei ole selleks nii palju sääste võtta.
Seda, et ettevõtte omanik või juht ennast juhtunus vastutavana tunneb ja ise kahju kannatanule abi pakub, juhtub samuti harva. Haapsalu kohtumajas on praegu pooleli mõne aasta tagune lugu, kui Morobelli kalalaeval juhtunud õnnetuses jäi üks töötaja vigaseks. Perekond soovib nüüd, et ettevõte aitaks raskesse seisukorda sattunud peret. Ettevõtte juhid ja omanikud seisavad oma õiguste eest ja püüavad tõestada, et neil oli laeval kõik korras. Inimene ise eksis ja on oma õnnetuses süüdi. Vaadaku ise, kuidas edasi elab. Kevadel alanud istung jätkub sügisel.
Nii nagu need, kes vastutama on pandud, ei vastuta, on oma elu vastu hooletud ka töötajad. Hirm töö kaotada on üks põhjus, miks oma õigusi ei nõuta.
Nõnda võiks Helju Särgava surm koputada meie kõigi südamele.
Parandatud pealkiri 6.08.2015. Lisatud viide, et see on toimetuse juhtkiri.
Me oleme jõudnud arengus sellisesse faasi kus kehtib rikkama võim,üleüldine ärapanemine ja vale,vale,veelkord vale igal tasandil alates Toompealt ning lõpetades kasvõi linnapea koeraga!
On sellised sõnad – repressioon ja diktatuur. Sõnad on küll tõlgendatavad poliitilise tegevuse kaudu, kuid ega vahet ei ole. Tavainimestel sellise korraga riigis väärtust ei ole.
inimese elu hind oli 90 ndatel pudel viina? nüüd 3?