Margus Tsahkna: Pagulased saavad tulla vaid meie vabal tahtel

Margus Tsahkna. MERILIN KAUSTEL-LEHEMETS

IRLi juhiks kandideeriv Margus Tsahkna külastab kõiki maakondi. Neljapäeva õhtul kohtus ta siinsete erakonnakaaslastega.

Margus Tsahkna, olete Euroopa Komisjoni pagulaskvootide vastu. Miks?

IRL on põgenike kvootide vastu. Eesti ei saa endale lubada, et Euroopa Komisjon teeb meie eest otsuseid. Eesti peab kindlasti olema selle vastu, et kvoodid muutuvad sellisel kujul meile kohustuslikuks.

Kui kvoodid on halvad, siis mida põgenikega Vahemere piirkonnas tegema peaks?

Süürias on ÜRO andmete järgi umbes neli miljonit põgenikku. Euroopa Liidu plaan on võtta aastas vastu 20 000 põgenikku. Meie meelest ei ole see sisuline meede, mis lahendaks probleemi. Eesti on panustanud kõik need aastad rahaliselt, saatnud sinna tehnikat, oma meeskondi jne, et lahendada seda probleemi.

Et pigem kohapeal aidata?

Eelkõige see, et kohapeal aidata ja päriselt lahendada probleem. Kvoot koosneb kahest osast: 326 inimest nende 20 000 inimese hulgast, kes valitakse põgenike seast välja ja tuuakse Euroopasse kahe aasta jooksul. Kvoodi teine pool tuleb nende inimeste hulgast, kes on üle mere jõudnud Kreekasse ja Itaaliasse. Euroopa Komisjon soovib, et neist tuleks Eestisse 700 inimest. See kokku teeb üle 1000.

Eesti inimene on nõus panustama palju rohkem, kui me saame ise otsustada. Kui meile lihtsalt sunnitakse peale, siis see vastuhakk on eestlastele ürgomane.

Kas ilma sunnita oleks 1000 inimest Eestisse mõeldav?

Ei ole. Vao pagulaste majutuskeskuses on 35 kohta ette nähtud ja seal on praegu üle 80 inimese. Ministeeriumid analüüsivad praegu, millised kohustused ja kulutused kaasnevad 326 pagulase vastuvõtmisega. 700 inimest, kes peaks tulema Itaaliast ja Kreekast, ei ole klassikalises mõttes pagulased. Me ei pea neid paigutama konkreetsesse asutusse, vaid peaks paigutama üle Eesti laiali. Kahe aasta jooksul peame tagama neile elukoha, peame maksma nende eest nende elamiskulud, peame tagama neile keeleõppe, peame ühiskonda kaasama ja neile laienevad kõik toetused, mis tavalisele Eesti inimesele.

Kui palju inimesi oleks Eesti riik valmis vastu võtma?

Seda on väga raske öelda. Minu meelest ei ole küsimus mitte ainult selles, kas meil on finantsvõimekust, vaid küsimus on ka ühiskonna suhtumises, kuidas me suudame omaenda inimeste, omaenda perekondadega, omaenda raskustes olevate inimeste eest hoolitseda. Eesti ei ole praeguseni jäänud eemale pagulasprobleemide lahendamisest ja me ei saa öelda, et me absoluutselt ei tegele sellega. Mida ma mõistan hukka, on suhtumise kujundamine läbi hirmu ja viha. Pagulasi saame vastu võtta vabal tahtel. Viha üleskütmist mina ei toeta. Me peame õppima oma eripäradest. 30 protsenti Eesti elanikest on venekeelsed.

Praegu paneme paika väga pikaks ajaks uue pagulaspoliitika paradigma ja seetõttu peame väga selgelt väljendama oma seisukohta, et me ei ole nõus sunniviisiliste kvootidega. See toob hoopis tagurpidised tulemused nii Eestis kui ka mujal riikides. Seda ei ole vaja kellelegi.

Teine teema, mis on viimasel ajal kirgi kütnud, on aktsiiside tõus. Miks on vaja aktsiise tõsta?

Majutusasutuste käibemaksu tõusul ei ole erilist majanduslikku mõtet. Me maksustame pigem tubakat ja alkoholi. Sotsiaalkaitseministrina ütlen, et näiteks alkoholiaktsiis on meil palgaga võrreldes suhteliselt madal ja aktsiisipoliitika eesmärk ei ole mitte ainult koguda raha, vaid mõjutada inimeste alkoholi ja tubaka tarbimise käitumist. Seal oli ruumi maksutõusuks.

Inimeste hulgas tekitab aga pahameelt hoopis kütuseaktsiisi tõstmine.

Eks see ole valiku koht. Samal ajal on kütus odavnenud, muidugi võib see jälle ka kallineda. Need mõjud iseenesest ei ole nii suured, kui neist räägitakse. Lihtsalt teine pool sellest, mis tehakse, on ka väga tähtis. Laste ja perede otseseks toetuseks tõstame toetusi suurusjärgus 100 miljonit eurot.

Kas ühele tavalisele inimesele kaalub see aktsiisitõus toetused üles?

Lastetoetuste tõusu taga on analüüsid. Kes on Eestis kõige raskemini hakkama saavad ühiskonnagrupid? Esiteks üksinda last kasvatavad vanemad. Olgu nad siis ühe, kahe või kolme lapsega, elavad vaesuspiiril või allpool seda. Me rakendame elatisabi fondi, mis tagab elatisabi saamise lapsele, kui teine vanem hoiab kõrvale selle maksmisest. Siis kolme ja enama lapsega pered. Isegi siis, kui lapsel on mõlemad vanemad, käivad tööl, elavad koos, siis see pere on vaesusriskis või allpool piiri. See on riigi poliitika, et aitame just neid ja võib-olla julgustame saama peredes kolmandaid ja enamaid lapsi. See on riigi valikute koht, kas kaalub üles või mitte.

Millised valikud riigil veel olid?

Küsimus ei ole mitte ainult koalitsioonilepingu täitmises, vaid selles, et sügisene majandusprognoos, mille järgi tehti eelarve, oli palju optimistlikum. See prognoos, mis tuli kevadel, mille järgi meie valikud tegime, oli hoopis negatiivsem, mis tähendas, et me juba alustasime miinusest. Otsused, mis on seotud aktsiisidega, ei ole seotud mitte ainult sellega, milliseid lepingupunkte me täidame, vaid sellega, et majandusprognoos läks kehvemaks. Koalitsioon ei suutnud alguses selgitada oma poliitikat, mispärast midagi tehakse. Seda on ka peaminister tunnistanud. Arvan, et nii konarlikult ei ole ükski koalitsioon alustanud. Inimeste usaldus on vähenenud.

Miks olete parem IRLi esimees kui Jaan Männik?

Põhjus, miks kandideerin, on selles, et mul on päris pikk erakonna kogemus. Astusin Isamaaliitu 2000. aasta lõpus ja olen näinud mitmeid erakonna madalseise. Olen ise käed külge pannud, et neid ületada. Mul on väga hea pilt, mida me oleme valesti teinud, ja siit võib väga selged järeldused teha sisedemokraatia küsimuses, kogu juhtimises. Teine pool on see, et minu maailmavaade on selgelt paigas, ma ei eksperimenteeri ega katseta. Ma tahan, et IRL võtaks tagasi oma positsiooni ühiskonnas. Erakond on teeotsa kaotanud. Meie erakonna lugu on olnud Eesti lugu 1988. aastast – iseseisvuse alused on meie poolt välja käidud, Vene vägede väljaviimine, liitumine NATOga, Euroopa Liiduga, majandusreformid, omandireform. Need suured valikud on tegelikult meie nägu. Nüüd on see koht, kus meie enda tehtud sammude tulemusel ei ole me inimestele olnud usutavad oma looga. Peame sõnastama selle loo uuesti. Me peame erakonna sees asjad korda tegema, mis puudutab seda juhtimiskultuuri, kaasamise küsimust, avatuse küsimust. See töö on kõik ees. Praegu on aega iseendaga tegelda. Kohe ei tule peale ühtegi valimist.

Teil on selge pilt, mida tegema peab?

Jaa, mul on selles mõttes selge pilt, mida tuleb teha. Olen vaba. Ma pole erakonnasiseselt seotud eri jõududega. Tahan, et mul oleks erakond, kelle poolt saan hääletada ka 2019. aastal.

Mitmed siinsed IRLi liikmed on olnud pigem just Männiku poolt. Kas suutsite neid ümber veenda?

Eks seda ole näha, aga täna öeldi mulle, et kõik on veel lahti. Ma käin mööda Eestit, saan kõikides piirkondades kokku. Suurkogu formaat ei võimalda arutelu. Üle 1000 inimese tuleb kokku ja on ettenähtud kõned, aga praegu on see periood, kus kandidaadid käivad mööda Eestit ja saavad piirkondadega kokku. Erakond tuleb piirkondade kaupa uuesti üles ehitada. Tsentraalne juhtimine Tallinnast seda ei võimalda. Kui erakonna liikmeis tekib usk, on võimalik küsida valijate usaldust. Kui erakonna liikmed ise ei usu oma erakonda, siis ei ole ka valimistel ükspuha milliseid reklaamitrikke tehes võimalik võita.

Kas praegu ei usu ka liikmed endasse?

Paljud erakonna liikmed küsivad, mille eest see erakond tegelikult seisab. Siin tuleb olla enesekriitiline. Tuleb tõele näkku vaadata. See on see otsustav hetk, meie erakonnast on välja kasvanud ka Vabaerakond. Küsimus ei ole mitte maailmavaates, vaid selles, kuidas on meie erakond isamaa asju ajanud. Samuti EKRE tulek – väga paljud meie valijad just nimelt hääletasid EKRE poolt, sest neilegi jäi segaseks, millest me rääkisime. Liiga palju oleme viimastel aastatel keskendunud mõnele konkreetsele valimislubadusele. Väärtuspoliitika, millel me põhineme, on jäänud tähelepanuta. See on meil olemas, me ei pea midagi uut välja mõtlema. Me oleme parempoolne rahvuslik konservatiivne erakond, mis on nüüdisaegne, mis on avatud rahvuslik, mis ei tohi end üles ehitada vihkamise ja hirmutamise peale.