Mõni aasta tagasi soovis üks maakonnalehti, et ma kirjutaksin pikemalt 1930. aastate Eestist, sh Konstantin Pätsi võimuletulekust ja tollasest mõtteviisist. Keeldusin, sest kõike, mis siis aset leidis, mõne joonealusega ära ei seleta. Ühtlasi oleks mul tulnud kirjutada inimsaatustest, mida ma teadsin ilma igasuguste õpikuteta. Konkreetseid saatusi koguneb minu mällu, kasvatusse ja uurimistöösse poolsada. Kõik need inimesed ei ole meie hulgast lahkunud ning neil, keda tõepoolest enam ei ole, on omaksed nii siin Eestis kui ka välismaal ja mitte ainult organiseeritud pagulaskonnas.
Riigikogus on moodustatud toetusrühm vabadussõjalaste rehabiliteerimiseks. Selle rühma esimees on Jaanus Karilaid (Keskerakond). Toetusrühma kuuluvad Konservatiivse Rahvaerakonna ja Keskerakonna liikmed ning riigikogu juhatus on võtnud rühma olemasolu teadmiseks, sest rohkemat ta teha ei saa. Mida tähendab „rohkemat”? Näiteks eraldi tööruumi ja personali eraldamist. Toetusrühm riigikogus on üksikasjaliselt sätestamata. Ta võib survestada ja moosida, ent tal puuduvad ajutiste ja erikomisjonide õigused. Ta saab juhtida tähelepanu, aga tema seisukoht ei ole siduv. Mitte ainuski õiguskorraldust puudutav seadusandlik akt ei pea läbima analüüsi vabadussõjalaste rehabiliteerimise toetusrühmas.
Kas seda peab tegema? Õiguslik rehabilitatsioon (on ka meditsiiniline rehabilitatsioon) tähendab kõigi inim- ja kodanikuõiguste taastamist, ideaalis koos kompensatsiooniga kaotatud aja jooksul läbielatud kannatuste eest. Praktikas ei ole viimane siiski võimalik, sest näiteks tervist ei anna tagasi mitte miski. Amnesteerimine tähendab vabastamist karistuse kandmiselt. Mitte karistusmäära alandamist, vaid tema lõpetamist. Näiteks Soome president Juho Kusti Paasikivi (1870–1956) amnesteeris 1949 Soome presidendi Risto Ryti (1889–1956), kellele oli aastal 1946 mõistetud 10 aastat vangistust. Amnesteerimine ei kustuta süüdistust, vaid paneb selle sulgudesse. Rehabilitatsioon peaks viima vastuhagi esitamiseni, kuid on üldine, kui sellest loobutakse, sest asjaomane protsess võib olla väga pikaajaline. Iseasjad on veritasu, vastuhakk diktatuurile ja tagasiulatuva jõuga võitjaõigus, millest viimast rakendas nõukogude võim nende rahvusvaheliste kokkulepete alusel, mille järgi maailm Teise maailmasõja järel jagati. Eesti Vabadussõjalaste Liidu (EVL) ning tema liikmete rehabilitatsioon eespool loetletud juhtude alla aga ei sobi, sest nende suhtes tuleks tegelda mitmekordselt tagasiulatuva võitjaõigusega. 1938. aastal nad amnesteeriti ja neid hakati ka rehabiliteerima, alates 1940. aasta okupatsioonist on vabse (ajalooliselt on nii kirjutada tegelikult õige ja nõnda seda algul tehtigi) käsitletud enamasti kui profašiste, keda rehabiliteerida justkui ei tohiks. Praegu on meil tegemist mitmekihilise ebamäärasusega, ainult et kui see ebamäärasus pöörata poliitiliseks, siis me seame end ise rahvusvahelisse lõksu.
Kust see lõks tuleb? Eestlane ei taha olla süüdistatud natsismis ehk ideoloogias, mille kehtestas Saksamaal äärmusvasakpoolne rahvussotsialism niisugusel kujul, nagu kehastas seda Adolf Hitler. Rahvussotsialism on loomuldasa intolerantne ja järelikult ka ksenofoobne. Nüüdisaegses Euroopas puudub rahvussotsialismil kodu, aga sellest ei järgne, et ta oleks välja juuritud. Kui me nüüd tahame rehabiliteerida vabadussõjalasi ab ovo, tuleks meil kõrvaldada nende suhtes ka süüdistus profašismis ning ühtlasi näidata, kes olid nood, kes neid ja mitte ainult neid 1930. aastate algupoolel tegelikult süüdistasid ning põhiseaduse toime peatasid. Peaksime rehabiliteerima surnud ning esitama vastusüüdistuse samuti surnutele. Postuumne rehabilitatsioon on võimalik. Postuumne süüdistamine ei ole, sest süüdistus saab olla ainult personaalne, mitte umbisikuline. Lihtsamini öeldes ei taha ma seda, et Eesti parlamenti hakataks süüdistama profašismi toetamises ja et me ise hakkaksime vastastikku üksteist süüdistama iseseisvuse põhiseadusliku järjekestvuse lõhkumises.
Kui tõlgendada Vabadussõjalaste Liidu tegevuse lõpetamist kehtinud põhiseaduse rikkumisena, siis ei ole ka 1938. aastal kehtima hakanud põhiseadus kooskõlas Eesti iseseisvuse alustega ja meie riikliku olemise järjepidevus katkes juba 1934. aasta varakevadel. Kas Konservatiivse Rahvaerakonna ja Keskerakonna iga liige annab enesele aru, mis see kõik enesega kaasa toob? Ei anna. NLKP kunagine liige ei saa omaaegseid vabadussõjalasi kaitsta ilma, et ta ei mõistaks end ise süüdi kuulumises okupatsioonivõimude poolele.
Paraku ei ole see sisemaine protsess. Natsism on rahvusvaheline katk.
17. mail 2015 Tähtvere mõisas
Peeter Olesk,
kolumnist
arvab sellest ,et iisraelis ongi sisuliselt juudi natsionalism?
Olesk, nagu igasugu marusted ja rõivased, on vähemalt selle jutu järgi, mida ta siin ajab, end nagu eelnimetatudki Brüsseli kannupoisi alandlikku rolli sättinud. Hirmutatud pärismaalasena pole tema jaoks enam tähtis mitte tõde vaid see, mida ütlevad meie liikumiste kohta Eurosojuzi härrased. Kas oleks vaja veel veenvamat näidet kaotatud iseseisvusest? Vabadussõjalaste fenomen oli rahvaliikumine, ajendatuna 1920. Põhiseaduse puudustest tingitud sagedastest valitsuskriisidest, erakondade lõualõksutamistest ja lehmakauplemistest, mis rahva lõpuks tüdimuse ja varjatud protestini viisid. Osavate poliitikutena läks vapsidel korda poliitilisest tegelikkusest tingitud rahulolematus ära kasutada ning massiivset propagandat kasutades võita elanikkonna laialdane toetus. Päts mainis sel puhul, et tema rahvas on haigeks… Loe rohkem »
See “laialdane toetus” oli 12%.
Mida te sorgite minevikus. Meil on juba praegu võimul globaal fasistlike kalduvustega juhid, kelle tegevus on suunatud praeguse riigi ja rahva hävitamisele. Nagu sa sellele vastu hakkad siis oled kohe natists, kommar jne. Miks Olesk globaalnatsismi kuritegeudest ei kirjuta ? Miks ei kirjutata Olesk seda, mis rahvusest on selle süsteemi juhid ???
Kui vapsid oleksid võimule saanud, kas nad oleksid olnud natsid? Poliitiline olukord oleks olnud hoopis teine. Sõda oleks meil alanud 1944 aastal NSVL vastu. Mis puutub rehabilitatsiooni, siis ega minagi selle vajadusest eriti aru ei saa. Ehk on siin mingi strateegiline või poliitiline eesmärk millegi muu saavutamiseks. Vapside liikumises olid või oleks tekkinud sisemised konfliktid, mis Teise Maailmasõja algusega oleks tasakaalustunud. Aga seostada neid natsi või fasismi ideoloogiaga oleks liialdus. Ainuke seos oli Himmleri või Goebelsi poolt väljatöötatud propaganda tehnoloogia kasutamine rahvahulkade mõjutamiseks. Pigem võiks nn “kolumnistid” tähelepanu pöörata tänapäeva Eestis toimivale diktatuurile ja meetmetele, kuidas sellest vabaneda.
Pòhiseaduse jàrgi peaks olema kòrgema vòimu kandja rahvas oma valitud esindajate kaudu. Ja need esindajad peaksid otsustama oma sùdametunnistuse jàrgi,mis on rahvale parim. Kahjuks nad seda paljuski teinud pole ja on omavoliliselt,vastu Pòhiseaduse mötet delegeerinud otsustusòiguse EL i poliitikutele. See aga tåhendab,et me pole enam suveràànne riik ja Pòhiseadus de fakto ei kehti. Mille viimaseks eredaks nàiteks on Brysselist kehtestatud pagulaskvoodid. Kui mu soov,et Eesti jààks eestlastele ja eestlased poleks varsti vàhemusrahvus oma riigis teevad must natsi,siis las ytleja mòtleb nii,mind see ei loksuta