Meie riigi valitsus ja tema allasutused ning riiklikud äriettevõtted räägivad uue gigantse elektritrassi rajamise kohta läbi Läänemaa talumaade üht ning tegelikkuses teevad teist, kirjutab kullamaalane Lembitu Twerdianski (pildil).
Kõige räigem vastuolu on selles, et seda tehakse kohaliku rahva huvide vastaselt.
Praegune, kavandatav trass rebib tükkideks tavakohase maakasutuse. Kõige rohkem kannatavad selle all põliselanikud ja ettevõtjad. Särisevad kõrgepingetraadid kodu lähedal ei ole kellelegi vastuvõetavad.
Riik unustab ühe asjaolu, mida tuleks meeles pidada. Mitmed analüütikud, sealhulgas Eesti-sõbralik USA politoloog Paul Goble on rõhutanud, et Eesti ja Läti suurim julgeolekurisk on maapiirkondade tühjenemine elanikest. Meie riigi senine regionaalpoliitika on soodustanud kümnete tuhandete kõige produktiivsemate töökäte siirdumist välismaale. Need lähevad aga just maalt ja väikelinnadest.
Ma mõistan hästi Tuhala ümbruse rahva võitlust kaevanduse vastu, mis hävitaks unikaalse nõiakaevu. Või Harju- ja Raplamaa inimeste võitlus selle eest, et Rail Balticu trass ei läheks läbi nende õue. Näide on lähemaltki võtta. Ka Risti rahvas saavutas lõpuks selle, et trass ei lähe enam läbi nende ajaloolise, looduskauni puhkeala.
Need on ainult kolm näidet, kus riigivalitsejad mitte ei austa kohalike inimeste elulisi huvisid, vaid tahavad need lausa jalge alla tallata.
Kui see elektriliinitrass on riiklik strateegiline objekt, ja selle vastu ei saagi vaielda, siis oleks kõige loomulikum, et see läheks mööda riigimaad.
Raba serva on trassi rajamine kallim, kui üle põldude sõitmine. See on aga riigi eriti hoolimatu suhtumine kohalikesse elanikesse. Panna rahvas vähemalt sajandiks taluma ebameeldivat elukeskkonda, sest tööd lähevad 10–15 protsenti kallimaks, on künismi tipp.
Hiigelkalli Mäo maanteemonstrumi alla maeti kümned hektarid parimat põllumaad ja kümneid miljoneid eurosid ning nüüd on see tunnistatud liiklusele mittevajalikuks. Või kümnete miljonite eurodega elujõuetu riigiettevõtte toetamine, kust laenu ei loodetagi tagasi saada. Paigaltammuv haldusreform on kahe kümnendi jooksul kindlasti rohkem raha võtnud, kui maksab kogu Kullamaa valda läbiv elektriliinitrass.
Üks argument on, et trassi ei saa rajada Marimetsa looduskaitsealale ega isegi mitte Natura-ala piirile. Trassi rajamine on aga ühekordne elustiku häirimine. 80 meetri laiuse trassi rajamine raba servaaladele ei vähenda küll kuigivõrd merikotka toitumisala, veel vähem mõjub see häirivalt teistele loodusobjektidele.
Mingil määral peavad sellistel juhtudel vastutama ikka ka riik ja riiklikud ettevõtted. Kõike ei saa teha eramaadel. Rääkimata sellest, et maaomanikule makstav talumistasu on mõni sent aastas, on selline trass suur löö kinnisvarahinnale. Kes tahaks omandada kodu särisevate liinide läheduses? Mitte keegi. Aga müügivajadus võib tekkida igaühel või ka praeguste elanike järeltulijail. Kinnisvara odavnemise hinnavahet, veel vähem selle kompenseerimist ei kavatseta arutadagi.
Mis puutub erametsa raiumisse, siis metsa majandamise lõppeesmärk on raie ja tulu toomine omanikule. Kindlasti on riik õiglasem maksja.
Kaasaegsete mälestuste järgi oli Marimetsa raba enne II maailmasõda tähtis majanduspiirkond. Intensiivset liiklemist tõendavad sõjaväe topokaartidel risti-põiki üle raba kulgevad taliteed. Sajad pered varusid raba servaaladel aasta ringi küttehagu. Kõikjal on praegugi näha talude turbavõtualasid. Marju, eriti jõhvikaid korjasid jällegi sajad inimesed. Marimetsa raba oli tähtis jahiala. Nüüd eksib rappa üksik uitaja.
Pärast sõda kadus majandustegevus rabas. Sellest hoolimata kadusid ornitoloogide uurimisandmete põhjal just sel perioodil haudelinnustikust mitmed liigid: rabapistrik (kadus kogu Eestist 1970ndail), väikepistrik, rabapüü, hõbekajakas, lambahänilane jt. Loodusel on oma seadused, kõike ei saa inimhäiringu kaela ajada.
Selliste talumisobjektide puhul lisandub ka maastiku- ehk miljööväärtus. Kullamaa vallas on üks miljööväärtuslik maastik: Koluvere-Kullamaa piirkond. Rajatav trass lõhuks selle maastiku täiesti. Esteetiliselt nauditavast põllumajandusmaastikust saaks poolindustriaalne, püsieluks äärmiselt ebamugav tehismaastik.
Veel üks aspekt. Lääne maavalitsuse ametnik tõi viimasel arutelul trumbiks mingi uuringu tulemuse, mis välistab elektritrassi mõju tervisele. Pole kuulnud, et meil oleks sel alal tehtud pikaajalisi, inimpõlve vältavaid uuringuid. 1990ndate alguses avaldati (ka meie ajakirjanduses) seni salastatud andmed NSV Liidu Siberi suurte trasside piirkonnas tehtud uuringute kohta. Põlisrahvastel, kes liikusid trasside piirkonnas (need olid lagedamad), oli mitu korda rohkem haigestumist vähkkasvajasse ja psüühilisi haigusi. Ühekordsel mõõtmisel võib muidugi leida, et elektrivälja kiirguse mõju on alla lubatava piirnormi. Et Harjumaal on liinid majade vahel, ei tähenda veel, et see on tervislik. Riik on pannud inimesed sundseisu. Kõige inetum on aga asja juures, et maavalitsuse ametnik on esitanud ähvarduse planeering vastu võtta ka ilma valla nõusolekuta. Kelle poole peaks vald ja vallainimesed veel abi saamiseks pöörduma, kui Lääne maavalitsus isegi oma maakonna inimeste huvisid ei kaitse?
Riikliku tähtsusega objekt tuleb rajada kõigi maaelanike huvisid ja heaolu arvestades. Kellegi kodu lõhkumine ja selle väärtuse vähendamine on hoolimatute ametkondade unelm, kui see võimaldab ise lihtsamalt ja odavamalt välja tulla.
Lembitu Twerdianski, kullamaalane
Kõverad künnivaod, võõras seemnekülv..
Kahtlemata tõsine asi. Probleem on selles et sedasorti ametnikke saab vastutusele võtta siis kui ta saab asjast aru et ta käitub talupoegade suhtes vääritult. Kui ta seda ei tunne ja tema ülesandeks on valitsemine ja sellest omakorda lähtuvalt võimu realiseerimine siis ei saa ju mingisusgusest vastutusest juttugi olla. Peamine on seega jagada et valitseda. Tuleb välja et kui talupojad võimule toru kuklasse ei suru siis ei huvita see kedagi. Maavalitususega on veel see omapära et seda loomaaeda ei saa läbi valitavate ülemuste korralegi kutsuda.
Tõsine teema! Sellistel puhkudel meenub üks ütlus, mis käis II Maailmasõja ajal saksamaal toimunu kohta ” Kui nad tulid teisitimõtlejate järele, siis ma ei teinud midagi, sest see ei puutunud minusse. Kui nad tulid ametiühingutegelaste järele, siis ma ei teinud midagi, sest see ei puutunud minusse. Kui nad tulid juutide järele, siis ei võtnud ma midagi ette, sest see polnud minu asi. Kui tuldi minu järele, siis polnud enam kedagi, kes minu eest oleks seisnud. ” Kullamaa mure peaks olema kogu Läänemaa mure. Oma viga- aga ma ei ole tõesti kursis, ega pole varem sellest asjast kuulnud. Väga tahaks aga… Loe rohkem »
Inimestest üle sõitmisest on saanud meil rahvusspordiala, mis kindlustab võimu ja annab orjadele teada kes on võimul. Inimese huvid ei huvita mitte kedagi, mida sa seda orja soigumist ikka kuulad. Täpselt sama seis on linna planeeringutega.