16

Ann Mari Anupõld: Mürisev soomuk ja eksinud sõdurid

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Ann-Mari Anupõld 017Piirsalu küla on üks ütlemata põnev ja külastamisväärt koht, ning mitte ainult asjalike loomaarstide ja töökate külaelanike pärast. Meie küla metsas asub endine sõjaväebaas, kus käib ka tänapäeval aktiivne tegevus. Öeldakse ju, et inimesed harjuvad igasuguste helidega. Nii olen ka mina kuidagi leppinud asjaoluga, et rahuliku põõsataguse maaelu juurde kuuluvad mitmel päeval nädalas laskeharjutused ning aeg-ajalt mõned kõvemad paugud. Ma ei pea ka mitte kunagi kartma, et minu loomad oleksid aastavahetuse ilutulestikust kuidagi häiritud, sest läbi aasta kestvad paugud on nad lärmi vastu juba täiesti ükskõikseks muutnud. Kui mina veel ehmatusega kohvitasse maha pillan, siis hobused ei liiguta koplis isegi mitte kõrva. Koer küll keerab oma pesas mõmisedes teise külje. Aga eks see kuulmine ole temal ka kõigist parim.

Tunduvalt põnevamaks lähevad lood aga siis, kui sõdurid baasi territooriumilt uitama lähevad ning algavad „välisõppused”. Siis võib rohemütsikesi kohata juba lausa igal pool, olgu see siis metsas mustikapõõsa all või külas naabri puukuuri varjus. Eelmisel aastal sattusin ühe lapse seltsis hobustega küla vahel sõitma, kui järsku hakkas taamalt müra kostma. Jäin igaks juhuks traavilt sammule, kui juba järgmisel hetkel paistis kruusateelt tõusva tolmupilve seest soomuk, mis keeras otse meie eest teise külatee peale. Ma ei saanud mõeldagi veel, et mida see siis nüüd tähendab, kui juba järgmine soomuk esimesele järele põrutas.

Vaevalt olid nad jõudnud kuivati nurga taha kaduda, kui sealt algas kõrvulukustav paugutamine. See oli keset küla. Tardusin paigale ja hetkeks kuulsin suurele lärmile vaatamata vaid oma südame närvilist põksumist. Ähmaselt tajusin, et minu sadula all olev noor hobune seisab liikumatult paigal tuleproovis, mida ka väga kogenud hobused tingimata ei läbiks. Nähes teise hobuse seljas istuva lapse hirmunud nägu, keerasin ruttu kodu poole.

Tee peal tuli meile vastu ühistu esimees, kes auto akent maha kruttides näitas paugutamise suunas ja karjus „Mis see siis nüüd tähendab?”.

Ma kehitasin õlgu ja ta tormas edasi. Otse lahingutulle. Kui ta sealt lõpuks ühe vastutava isiku oli leidnud ning veel järgmise või siis ka ülejärgmise vastutava isiku oli telefoni otsa saanud, teatati talle sealt kahetsevalt, et „poisid eksisid ära”. Ega ole ju poole lahingu pealt enam võimalik vaadata, kas sõidetakse parasjagu laps jalgratta seljast maha, aetakse hobused kraavi põhja või põhjustatakse naabrimemmele südamerabandus. Järgmisel hommikul kohvitassiga ja koera saatel õue astudes trehvasin linnulaulu asemel hoopis samu rohelisi mehikesi, kes naabri aeda viivast künkast roomates üles rühkisid. Poisid olid endiselt eksinud. Kuidagi kahju neist.

Piirsalust teisel pool metsa asub Turvaste küla, kus on tärkamas usin seltskond vastutustundlikke loomapidajaid. Otse läbi metsa sõites on vahemaa vaid 9 km. Ringiga mööda maanteed aga 26 km. Ühel sellisel hommikusel retkel Turvaste poole nägin juba kaugelt tuttavat kiivrit ning läikivat püssipära. Üks range käeliigutus tegi mu idüllile lõpu. „Siit läbi ei saa,” teatati mulle läbi avatud akna. „Kaua see siis kestab?” küsisin vastu.

„Seda infot ma jagada ei saa,” jäi noormees endale kindlaks. „Aga mul on vaja siit läbi saada,” ei suutnud ma siiski veel jonni jätta. „Siin on ohutsoon!” teatati mulle seepeale, ning pilgust paistis vaoshoitud kannatust, nagu suheldes jonnaka lapsega. „Aga te võite allkirja anda, et olete ohust teadlikud, ning sisenete siia omal vastutusel.”

Nüüd oli minu kord sõdurile otsa vaadata, nagu ei oleks talle need maailma asjad päris selged. Kas keegi tõesti kirjutaks sellisele paberile alla? Keerasin pead raputades auto ringi ning suundusin suure kaarega Turvaste poole. Eelmisel sügisel olin ma aga peaaegu ise kogemata sõjalistele ohuallikas. Hobusega kiiret traavi tehes ei märganud ma kraavipervel nähtavasti väga osavalt varjunud sõdurit. Õnneks tõstis ta viimasel hetkel käed õhku ning mu hobune tegi kohe hüppe kõrvale. Nii tunduvad meie ühised tegevused igatepidi keerulised. Ükskõik kas suure lärmi saatel või hoopis vaikides.

Kogu selle kaose keskel on nüüd päevakorral Piirsalu sõjaväebaasi moderniseerimine. Küsitav vaid, kuidas hakatakse „uues” baasis korda hoidma, kui suureks see lõpuks tehakse ja kas külaelanikud võivad ennatlikult juba oma seenekorvidest ja õngeritvadest suure lõkke teha. Kasutusvõimalust ei pruugi neile ju peagi enam olla. Baasi projektiga seotud isikud ei suuda aga nähtavasti mitte kuidagi mõista, mida need külaelanikud dramatiseerivad. Ega probleemi õieti ju olegi. Võib-olla lihtsalt olekski aeg elukutset vahetada ning tankistiks hakata. Ehk saan siis jälle vabalt mööda meie küla metsi hulkuda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
mees
mees

Kuule Mari-Ann. Rahune maha. Piirsalu külas oled sa niigi nali, miks rokem oma marki maha teed. Seal külas vaid kaks inimest kes on selle vastu, sina ja veel üks vanem inimene….

Villu
Villu

Mari-Ann on lihtsalt meeleheites…nagu paljud Risti piirkonna tüdrukud,
sest külavahel roomavad laigulised ja õhk on testosteroonist paks…
aga näed kätte ei saa…

Tanel
Tanel

CIMIC ohvitser ei ole oma tööd ilmselt piisavalt hästi teinud. Aga inimestel oleks aeg ka harjuda, et õppuseid viiakse ka tulevikus läbi mitte ainult kinnistel harjutusaladel vaid kõikjal meie umber. Ning Mari-Ann: teatud ebamugavuse peab ka tulevikus ära kannatama ning mitte emotsioone pritsima. Si vis pacem para bellum.

Georg
Georg

Mina ka “roheline” (KL tegevliige).
Pole mõtet selle artikli peale “herneid ninna tõmmata” 😉
Arusaadav, et on vaja harjutusalasid ja laskeväljasid. Kuid sealjuures peab suutma ka kohalikega arvestada. See “poisid eksisid ära” on ikka pisut lapsik vabandus. Pigem on õppustel osalejate instrueerimine jäänud puudulikuks või siis ei ole kohaliku elanikkonda piisavalt hästi teavitatud.
Ise õppusel osalejana tahan teada, millised on keelualad ja tahan ka kindlustunnet, et kohalikud elanikud toimuvast teavitatud.
Selleks, et valmistuda ette võimalikuks väliseks ohuks ei tohi me teerulliga üle sõita kohalikest. Ilmselt suudavad kohalikud ka piirangute ja ajutiste ebamugavustega leppida, kui neid informeeritakse ja nendega arvestatakse.

Sõna+sekka
Sõna+sekka

Sa Villu oled veidi rumal, aga eks näljane räägib ikka leivast.

Villu
Villu

kallid sõdurid…
Paugutage spermapüsse kohaliku nälgas naispere hulgas ja see virin kaob…-küll näete,et minu õpetussõnadest on kasu…

Sõna+sekka
Sõna+sekka

…kuigi olen üks neist rohelistest, meeldis mulle väga selle loo sõnaseade. Paraku on see Piirsalu kant tõesti ainuke, kus ka pauku võib teha ja kui Te juba nii, kui nii selle müraga harjunud olete, pole ju midagi väga hullu.
Samas tuleb meelde mõne aasta tagune kadunud seenelise otsing, kus otsijaiks just meie, need va rohelised. Igal mündil on kaks poolt.

isa
isa

kui ei toida oma armeed, toidad varsti võõrast!

einoh
einoh

isa, aitäh meeldetuletuse eest, kipub ikka ununema küll

ammu
ammu

toidame võõrast

Eks igal
Eks igal

…pool on võimalik mehele saada…

viira
viira

See on militaaride tegemata töö tagajärg! Endil raha, tehnika,rahvas olemas! Tuleb enne õppusi ukselt uksele sõita ja suures kirjas selgitus jne inimestele kätte anda. Keda kohal pole sellele ukse vahele. Õppuste ajal igal teel patrull ja metsa vahel ka. Siis on enamvähem kindel et obesega piiga ja sõdur ei hirmuta teineteist!

wpDiscuz