6

Kersti Lõhmus: Täna on sotsiaaltöö päev. Palju õnne!

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Hiljuti jäi mul pilk pidama ühele ilusale lausele või tsitaadile: Empaatia – see on Sinu valu minu sees. Oi, kui kenasti ja tabavalt öeldud! Ma isegi ei kirjutanud seda tookord üles, sest olin kindel, et nii tähendusrikkad read meenud just õigel ajal ja õiges kohas, kirjutab Lääne maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Kersti Lõhmus (pildil).

Kersti Lõhmus urmas lauriJa nii juhtuski! Iga märtsikuu kolmandal teisipäeval tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltöö päeva. Selle päeva puhul tahaks midagi eriti head ja ilusat meie sotsiaaltöö tegijate aadressil öelda. Võrreldes mõne muu valdkonna esindajatega, kipuvad sotsiaaltöötajad ja nende märkamine kuidagi tahaplaanile jääma. Me ise armastame öelda, et see on meie töö, me saame selle eest palka ja oma tööd peabki hästi tegema! Tavaelus nagu hallid kardinalid ja usinad päkapikud – 24 tundi ööpäevas kättesaadavad ja stardivalmis. Ometi tehakse midagi, mis on sageli kordi suurem ja üllam, kui ühelt palgatöö tegijalt oodatakse.

Mõnede elukutsetega on juba sedasi, et võid õppida nii palju kui tahes, aga head ega hinnatud töötajat Sinust lihtsalt ei saa. Põhjus on lihtne- pole neid loomupäraseid omadusi. Arstid, pedagoogid ja sotsiaaltöötajad on just see grupp elukutseid, kus arvatakse, et eelnevalt peaks inimeste sobivust sellel tööle ka testima. Juba enne õpingute alustamist! Et need, kes teisi abistavad, suunavad, mõjutavad ja õpetavad – peaksid olema iseäranis eetilised ja „paigas“ väärtushinnangute ning loomuomadustega inimesed. Sotsiaaltöötaja professiooni puhul on olulisim nendest seesama empaatia, mille olemust ma oma kirjatüki alguses avada püüdsin.

Aeg ja kogemused on näidanud, et sotsiaaltööle väga valed inimesed ei satugi. Ju siis on elukutse valikul olemas mingi alateadlik soov ja tahtmine teisi abistada, head teha ja tuge pakkuda. Igal juhul on meie maakonda õnnistatud väga tublide sotsiaaltöötajatega, kellel kõigil on oma volitused ja õigused, mille raames nad tegutseda saavad ning tohivad. Head abistajad on läbi aegade olnud need, kes pakuvad õnge ja õpetavad õngitsema. Kala kandikul ettekandmine, suurendab abitust ning süvendab vaesust

Mis toimub sotsiaalmaastikul

Lääne maakond on väike maakond. Kõiki teenuseid, mida inimesed vajavad, meil lihtsalt pakkuda ei ole. Põhjusi on enamasti kaks – kas napib raha ja või ei ole teenuse osutajaid. Elanikkonna vananemine, hajaasustus ning palju üksi elavaid vanu inimesi, seavad meie hoolekande- ja tervishoiusüsteemile järjest suuremad ootused ja lootused. Väidetavalt on hoolekandeteenuste erinev tase meie riigis toonud kaasa teenusepõhise rände – inimesed liiguvad elama sinna, kus on võimalik saada rohkem ja kvaliteetsemaid teenuseid. Kindlasti on sel väitel oma tõetera sees!

Tulevikumuusika on ühisteenused, mida nii isikud kui kai omavalitsused saaksid pakkuda ja üksteise käest osta. Täna see selliselt ka suures osas juba toimib, suurim teenuse osutaja on meil Haapsalu linn. Teavet ühe ja teise teenuse kättesaadavuse, sisu ja hinna kohta valdavad meie oma sotsiaaltöötajad aga suurepäraselt.

Üldhooldus on see teenus, kus põhimõtteliselt meil järjekorda olema ei peaks. Meie maakonna hooldekodud (Oru, Risti, Lihula ja De la Cardie) peaksid ära katma kogu vajaduse. Aga ei kata! Põhjus on lihtne – kuna niinimetatud „tühje kohti“ üks hooldekodu endale lubada ei saa, siis antakse peavarju nii Harjumaalt kui ka mujalt tulnud vanainimestele. Tahtsin siia põhjuste ritta lisada ka kohamaksu, aga jätan selle siinkohal tegemata, sest ega palju madalamaid kohatasusid üle Eesti naljalt ei leia.

Mulle endale meeldib korrutada nagu mantrat – ei isiku ega riigi huvi ole vananeda hooldekodus. Meie avahooldusteenused (teenused, mis parandavad toimetulekut kodustes tingimustes) peaksid olema arenenud sellisele tasemele, et inimene võiks oma viimased eluaastad mööda saata kodus.

Üldhoolduse kohamaksu teema on valus küsimus

Teine teema on kohamaksu tasumisega hooldekodus. Täna toimub see selliselt, et isik maksab oma pensionist 85 – 90%, ülejäänud osa maksavad lapsed või siis kohalik omavalitsus (juhul kui järeltulijaid ei ole). Tuletan siinkohal meelde, et enne 1993 aastat üldhooldekodudesse elama asunud isikute eest tasus kohamaksu riik (tasub seda ka tänaseni, sel aastal näiteks 529 eurot ühes kuus!)

Üldhoolduse kohamaksu teema on valus küsimus. Väga valus! Rääkimata sellest, et eakad ise ei taha oma lähedasi maksukoormuse alla seada, on viimastel aastatel vihjama hakatud ebavõrdsele kohtlemisele. Mõned aastad tagasi küsis üks kuue täiskasvanud lapse ema minu käest, et seletagu ma lahti põhimõte, miks inimesed, kellel on lapsed ja kes seetõttu on meie riiki nii-öelda „taastootnud“ ja riigile „maksumaksjad andnud“, pannakse ebavõrdesse olukorda võrreldes nendega, kellel lapsi ei ole ja kelle kohamaksu seetõttu aitab tasuda kohalik omavalitsus? Vastasin, et perekonnaseaduse järgi on lastel see ja teine kohustus… Aga ikkagi? Sealt ka järgmine küsimus – miks erihoolekannet rahastab riik aga üldhooldust mitte? Tõepoolest – niikaua, kui meie riigi pensionid ei ole sedavõrd suured, et eakas inimene saaks selle eest tasuda oma hoolekandeasutuses elamise kulud, võiks (ja peaks?) riik ise oma õla alla panna.

Kahjuks on aga teenuseid, mida meil terves maakonnas ei ole. Üks seesugune on hospiitsteenus, mis oma sisult ei tähenda midagi muud kui surijate toetamist. Praegu jääb mineja oma valu ja vaevadega üksi või siis juba niigi kurnatud omaste hoolde. Siinkohal tahaksin kiita meie oma vähiühingu eestvedajat, kes jõudumööda seda rasket ja tänuväärset tööd on teinud. Samuti kirikuinimesi! Loodame, et üsna pea on meil olemas õpetatud- koolitatud inimesed, kes saaksid toeks olla nii surijale kui ka tema lähedastele.

Omastehooldajate olukord on viimastel aastatel ilmselt kõige enam kõlapinda saanud sotsiaalprobleem. Jälle – ühelt poolt seab Eestis kehtiv perekonnaseadus inimestele kohustuse oma lähedaste eest hoolt kanda, ent ei taga seejuures nende endi heaolu ega sotsiaalset garantiid. Lähedaste hoolduskoormus ja hooldajatele pandud kohustused on pahatihti sedavõrd rängad, et seavad ohtu nii hooldajate endi tervise kui ka majandusliku olukorra. Oleme taas olukorras, kus me kõik (sh riik ja president) tunnistame omastehooldajate rasket olukorda, ent kust ja millal tulevad lahendused, hetkel teada ei ole. Hea seegi, et möödunud aastal otsustas valitsus omastehoolduse teenuste reformimiseks eraldada 49 miljonit eurot. Ehk ongi see valgus, mis tunneli lõpust paistab?

Uued teenused

Kõige uuem teenus, mis meie maakonda loodi on varjupaik lähisuhtevägivalla ohvritele. Läänemaa Naiste Tugikeskus avas oma uksed möödunud aasta aprillis. Uute teenuste arendamisel ollakse silmitsi enamasti kahe olulise probleemiga – kes osutab ja kes rahastab. Kuna lähisuhtevägivald ja selle tagajärjed, on meie riigile sedavõrd valus probleem, siis otsustas riik selle teenuse rahastamise osaliselt enda kanda võtta. Ja tänud talle selle eest! Oluliselt lihtsam ongi teenusepakkujaid leida, kui on olemas järjepidev rahastamismudel. Sarnaselt teiste valdkondadega, toimub aga ka sotsiaalsfääris teenuste rahastamine suures osas projektipõhiselt – mis loob ebastabiilse olukorra nii teenuse osutajatele kui ka teenuste kasutajatele.

Riik ise on viimastel aastatel algatanud või algatamas mitmeid reforme ja muudatusi, eesmärgiga aidata inimeste elu elamisväärsemaks muuta. Töövõimereformiga soovitakse luua selline terviklik süsteem, mis koondaks kõik töövõimega seotu (töövõime hindamine, sobiva töö leidmine, toetuse maksmine) ühe asutuse (Töötukassa) pädevusse.

Uue hingamise peaksid muuhulgas saama ka abivahendi teenuse korraldamine ning erivajadustega noorte toetamine nende siirdumisel tööellu. Laiema sisu peaks saama ka rehabilitatsiooniteenus – tekib kaks eraldi teenust: sotsiaalne ja tööalane rehabilitatsioon. Kohalikele omavalitsustele pakub sotsiaalministeerium 2015 aasta sügisel võimalust taotleda Euroopa Sotsiaalfondi summadest toetust erinevatele teenustele (koduteenused, isikliku abistaja, tuiskugi, sotsiaaltransporditeenusele). Väga suur ja ambitsioonikas amps! Raske on ennustada, kas ja kuidas planeeritud muudatused praktikas rakenduvad. Üks on aga selge – praegune süsteem vajas kaasajastamist ning ümberkorraldamist!

Probleeme ja ainest mõtlemiseks on veel palju. Ühest küljest neelab sotsiaalvaldkond ülisuure tüki meie riigieelarvest, teisalt peaks kõik selle raha eest pakutav ja korraldatav vastama vajadustele ning heale kvaliteedile.

Neile, kel jätkub silmi ja südant

Lisaks tublidele sotsiaaltöötajatele on täna põhjust tänutundega silma vaadata meie maakonna puuetega inimeste organisatsioonidele, pensionäride ühendusele, hoolekandeasutustele ja vabatahtlikele. Aga kindlasti ka rotariaanidele, laionsitele, toidupangale, suurperedele, punasele ristile ja veel paljudele, kel jätkub silmi ja südant aidata. See on ilus töö!

Millegipärast meenus mulle seda artiklit kirjutades üks minu lapsepõlvest meelde jäänud raamatukangelane – Timur. Kuigi sotsiaaltöö mõiste ja vajadus sellise töö järele tekkis alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal, tegeles just see vahva Timur (vist A. Gaidari loodud tegelaskuju) oma meeskonnaga vanade ja väetite aitamisel juba väga ammu. Eeskuju missugune!

Kersti Lõhmus, Lääne maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
madis
madis

ega Noarootsiski parem ole—
kui umbjoobes seltsimehed kõiki sodiks sõidavad ei mölise keegi…
aga eriettevalmistusega kaitseväelaste peale on hea prokuröri juures soppa kokku kirjutamas käia…

lõuinaläänemaal
lõuinaläänemaal

On kahjuks nõnda, et sotstööl on mujale kõlbmatud inimesed.
Harimatud, silamkirjalikud, omaksaupüüdlikud, intriigsed ja jõhkrad pealekauba

Lôunaläänlane
Lôunaläänlane

Selline üldistus on ebaôiglane nende suhtes, kes teevad oma tööd hästi. Näiteks Lihulas teeb sotsiaaltööd Anu, kes teeb oma tööd südamega.

kullamaalane
kullamaalane

Mina tänan oma valla sotsiaaltöö tegijaid -Maret Lõhmust ja abivallavanem Katrin Viksi,kes alati oskavad märgata ja aidata,kui seda on vaja.Meil on ka palju neid inimesi,kes aitavad lihtsalt heast tahtest,näiteks Elmar.

Abivajaja
Abivajaja

Meie poolt samuti soojad sõnad läänenigula valla sotsiaaltöötajaile.

alati valmis
alati valmis

Täname Lääne-Nigula sotsiaaltöötajaid ja soovime neile toredat pidupäeva!aOlge terved!

wpDiscuz