0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 7. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Sulav lumi ja kurjad sääsed

Katrin PärnpuuKell 11 hakkame liikuma. Kuumaveejõujaamas püüavad meie pilke kummalised kanajalgadel hooned. Jevgeni seletab, et nii on lume pärast. Rannikul on talved pehmemad, sisemaal on aga külmem ja lumerohkem. 6–12 meetrit lund mõnel talvel on täitsa normaalne. Eestis on ka teede ääres lumesahajuhtide jaoks tokid, vaevalt paar meetrit kõrged, kui sedagi. Siin aga mitmemeetrised jämedad raudpostid, mis talvel lumega saha- ja autojuhtide tarbeks teeservi märgivad.

Jutustades ja ümbrust uurides oleme märkamatult kurule jõudnud. Hakkame laskuma. Rada on vahelduv, kord väike tõus, siis jälle langus. Vahel ületame ka lumelaike, sest viimase aasta suur lumi pole jõudnud ära sulada. Üks selline laik tee peal võtab meil mõneks hetkeks hoo maha. Lumelaik on täpselt kurvis, kus tee pöörab peaaegu 180kraadise nurga all tagasi ja samal ajal langeb võrdlemisi järsult. Jevgeni otsib laskumiseks sobivat kohta. Lumele jäetud jälgede järgi on näha, et mõni aeg tagasi on siit sõitnud ATVd ja lumme raiutud astmete järgi võib arvata, et ka inimesed. Astmed on aga sulanud ja suurt tuge ei tundu neist olevat. Jevgeni on kuidagi alla saanud.

Joanna proovib astmete kõrvalt, saapa servi kõvasti lumme lüües, kuid hetke pärast libiseb kiljatuse saatel allapoole. Õnneks püüab Jevgeni Joanna kinni. Lumeporine kaaslane teeb meid ettevaatlikuks. Otsime kindlamat pinnast, kuid seda pole! Kogu nõlv on lumesulamisveest läbi vettinud ja piisab vaid õrnalt jala toetamisest, kui see meie raskuse all vajuma hakkab. Anname oma kotid alla, sest need teevad meid kohmakaks ja lisavad kaalu. Lõpuks on nagu naeri väljatõmbamise muinasjutus – Jevgeni hoiab Sašat, Saša ulatab meile käe ja koos tõmbavad nad meid kiiresti üle vettinud ja vaevu koos püsiva nõlva. Viimaks oleme kõik sealt üle, aitame Joannal asju porist puhastada ja seejärel liigume edasi.

Elevust tekitavad episoodid pole selleks päevaks veel lõppenud. Jõuame jõe äärde, millest üle saamiseks paneme jalga matkasandaalid. Kivil istuda ja vahutades ookeani poole kihutavat vett vaadata on mõnus. Tegelikult tean, mis meid ees ootab. Libedad kivid, kus jalal on raske tuge leida, ning jääkülm vesi, kus jalg sekunditega tundetuks muutub. Kogun end ja astun vette. Karjatan – vesi on külm! Sumpan kiiresti teisele kaldale. Vähemalt ühel meist nägu särab – Sašal on tänase päeva kulgemise üle hea meel. Ta seisab oma kalamehesäärikuis keset jõge nagu vene vägilane ja pakub malbelt naeratades oma tuge jõe ületamisel. Teisel kaldal paneme saapad jälle jalga ja liigume edasi. Ja nii mitu korda. Lõpuks jääme laagrisse.

Varsti saame aru, et me pole siin üksi. Suuremate puude ja võsaga palistatud jõgede ääres on meid ootamas omamoodi seltskond. Päikese loojumise eel ründavad meid väikesed tigedad putukad (moškad – tavalisest sääsest väiksemad), kes poevad silma ja kõrva ning kelle hammustuse kohale tekivad punased kublad, mis koledasti sügelema hakkavad. Kodust kaasa võetud tõrjevahendid küll peletavad kiuslikke olevusi, aga mitte tõhusalt. Veerand tundi suudab see õela seltskonna minust umbes 15 sentimeetri kaugusel hoida, pärast seda ründavad nad uue hooga. Õhtusöögi ajal saab neist korraks rahu tänu lõkkesuitsule. Abi on ka pikkadest pükstest, jope kapuutsist ning kätte tõmmatud kinnastest. Hämardudes saabub jahedus ja seda moškad pelgavad, sest vähehaaval hakkavad nad taanduma.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz