0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 6. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Esimesed karujäljed

Katrin PärnpuuJevgeni võib karudest ja loodusest lõputult rääkida. Piilun vahepeal Talgarit, kes on end hästi väikseks ja märkamatuks teinud. Natuke süüdlaslik pilk vaatab laua alt vastu, aga mõistan ega reeda teda. Soojas ja kuivas on temalgi parem.

Tõuseme vara, sest meie tänane eesmärk – Goreli vulkaan – asub ööbimiskohast mitme kilomeetri kaugusel. Õhk on karge ja päikesetõus tõotab ilusat päeva. Kell 7.50 oleme minekuvalmis. Allamäge liigume kiiresti. Varsti oleme suurel musta liivaga kaetud väljal (järve põhi), mille kaugemas servas helesinise taeva taustal eristab silm kummalise lainetava kujuga mäemassiivi – Goreli vulkaani. Liivavälja ületanud, jõuame maastikule, mis on täis tipitud vagusid ja lohkusid. Aeg-ajalt kaob üks ja teine meist teiste vaateväljast. Need väikesed künkad, lohud ja vaod on kaetud madala taimestikuga, mis on elu täis. Seal siblivad ringi pisikesed hiired, lendavad liblikad ja hüppavad rohutirtsud. Taimede lehtedel ja vartel põõnutavad puntidesse kogunenult päikese käes mitmesugused värvilised putukad. Viskame kõhuli ja pildistame end Kamtšatka rododendronite keskel. Nagu kõik taimed siin, on ka rododendronid väga madalad ja selleks, et nendega koos pildile saada, tuleb nende vahele pikali heita.

Oleme mõne tunni liikunud ning meie eesmärk on hakanud konkreetsemat kuju võtma. Goreli vulkaani kõrgus merepinnast on umbes 1800 meetrit ning tal on mitmeid eriilmelisi ja erikujulisi kraatreid. Oleme jalamil jõudnud ühe pisema kraatri juurde. „Nagu raamatust!” ütleme meie. „Igav!” teatab Jevgeni ja nii liigume seda uurimata edasi. Natuke veel ja hakkame mööda vulkaani järsku nõlva ülespoole ronima. Jalal on keeruline tuge leida, kivid kipuvad meie raskuse all vajuma. Korraks kaotame teineteist silmist, sest üle kraatri rullub udujas pilvemass. Peagi jõuame kraatri servale. Eemalt, aktiivsest vulkaanikraatrist, kerkib suur taeva poole tõustes imelisi kujusid võttev suitsusammas. Teadlased hoiavad Goreli vulkaanil silma peal, sest viimastel aastatel on mägi rahutu olnud. On registreeritud seismilist aktiivsust ning mägi on taeva poole saatnud mitme kilomeetri kõrgusi gaasi- ja suitsusambaid. Jevgeni mäletab sedagi, et mõni aeg tagasi oli aktiivse kraatri põhjas näha hõõguvat magmat.

Kõige aktiivsema kraatri poole liikudes näeme kõikjal tunnistusi sellest, milline pöörane jõud on meie jalge all mäes peidus. Kraatri serval on näha plahvatuse tagajärjel otsaga taeva poole pööratud kivimikihte, natuke eemal on need samad kivimikihid näha lainetena – varem tasapinnaliselt paiknenud kivimid on suure pinge mõjul lainetama hakanud. Edasi minnes näeme kohta ja suunda, kus mäe sisse kogunenud pinge kunagi valla pääses – osa mäge on plahvatuse tagajärjel minema lennanud. Natuke on õudne, aga ka ilus – kaunid lainelised loodusjõudude loodud pinnavormid, kollakas-punakaspruunid värvid, kraatri põhjas roheline vesi, valge suitsusammas taevasse sirutumas ja kõige selle taustaks kraatrist kostev natuke nagu ähvardav sisin.

Vaateid nautinud, hakkame vaikselt kodu poole sättima. Poisid teevad enne minekut jäiselt külmas järves ühe karastava supluse. Kuni poisid lõbutsevad, otsime parimat teed laskumiseks. Lõpuks oleme kõik õnnelikult all. Teeme peatuse, Jevgeni keedab teed, sööme küpsiseid ja vorsti, ning siis otse koju. Alla musta vulkaanilise liivaga kaetud lagendikule jõudnud, näeme esimest korda karu jälgi. „Väike ja noor,” ütleb Jevgeni natuke ükskõikselt. Olgu või väike ja noor, aga ikkagi karu ning esimesed pildid karujälgedest saavad tehtud.

Koju jõudnud, oleme üsna väsinud. Päev oli ligi 11 tundi pikk ja käisime 23 kilomeetrit. Suurem seltskonnaelu jääb õhtul elamata, sest uni tuli väga ruttu.

Katrin Pärnpuu

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz