Seni ei ole Läänemaal veel mitte ükski piimafarm ületanud 10 000 kilo piiri. Paar päeva tagasi selgus läinud aasta kokkuvõttest, et Leedikülas tegutseva Nigula Piima farmis lüpsavad lehmad keskmiselt 10 492 kilo piima aastas.
Nigula Piim on selle arvuga Eesti piimafarmide edetabelis auväärsel 22. kohal. Neist tahapoole jääb umbes 500 farmi üle Eesti. Eespool on Kesk- ja Lõuna-Eesti farmid, kus loodus on põllumajanduse vastu olnud hulga heldem kui Läänemaal.
Piimakilode tagaajamise edetabel näitab, et alati ei olegi kõige suuremad farmid kõige tootlikumad. Eesti edetabelit juhib väike, 30 lehmaga Lea Puuri farm Viljandimaalt, kus lehmad lüpsavad juba aastaid üle 12 200 kilo – keskmiselt!
Ka Nigula Piima järel on Läänemaa tootlikumad farmid üsna väikesed. Saleveres tegutsev Lagendi OÜ on oma 49 lehma toodanguga Eestis 43. kohal. Läänemaa kolmas piimafarm on Kullamaa mehel Hannes Smitil. Tema farmi 18 lehma andsid mullu keskmiselt ligi 9300 kilo piima aastas. Sellega on farm Eestis 85. kohal.
Kõrge koht piimakilode edetabelis on ühtpidi uhke, aga see on ka viitsütikuga pomm. Kui uskuda piimafarmide pidajaid, saavad nad praegu piima eest vähem tasu, kui kulub piima tootmiseks. Nii kasvatab iga müüdud piimaliiter kahjumit. Jõgevamaal suletakse juba farme, hulk inimesi jääb töötuks. Läänemaal pole veel ühtki farmi suletud, küll on kaks farmi omanikku vahetanud.
Farmereil aga, kel on kaelas suur pangalaen, polegi niisama lihtne ust enda järel kinni panna. Rääkimata juba sellest kahjust, mida toob kaasa karja hävitamine. See tähendab, et aastatepikkune aretustöö lendab tuulde. Ühe sellise hävinguaja on Eesti karjakasvatus 1990. aastail üle elanud, aga siis aastatega jalule tõusnud ja suure sammu edasigi astunud. Nüüd on ees järjekordne katsumus.
Poliitik ja Piirsalu põllumajandusühistu juht Elvo Leppmaa ennustab, et raskeim aeg seisab ees. See tuleb kevadel, kui on vaja hakata varuma sööta uueks talveks.