Kunagi olid Eestiski ajalehtede lahutamatuks koostisosaks lood sellest, kui väljakannatamatult raske on töörahva elu kapitalistlikes riikides. Ameerikas röövisid imperialistlikud vereimejad ausa tööinimese paljaks kui püksinööbi. Kui imperialistidest imekombel midagi üle jäi, langes see maffia saagiks. Kõikjal vohas vägivald, korruptsioon ja omavoli, kirjutab Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli (pildil).
Selliseid lugusid illustreerisid fotod pargipingil magavaist kodutuist või meeleavaldajaist, kes seisid loosungite ja plakatitega mõne valitsushoone ees. Ka pealkirjad olid samas stiilis. Tegevus toimus tulevikuta ühiskonna džunglites, imperialismi räpastes telgitagustes või lihtsalt kapitalistlikus kloaagis.
Need nõukogude ajakirjanduse tuhmunud pärlid meenusid mulle, kui nägin Vene telekanalist NTV saadet „Meie mees Tallinnas”. Eesti taasiseseisvumise järel võttis kaitsepolitsei üle KGB pealtkuulamistehnika koos KGB tehniliste töötajatega, sest kedagi teist, kes seda tehnikat kasutada oskaks, polnud võtta. Nüüd rääkis üks neist meestest, Moskvasse põgenenud pensionär Uno Puusepp, kuidas ta kapos töötades juba 1996. aastast oli Eesti riiki reetnud ja Vene luuret teeninud. Taustaks näidati dokumentaalkaadreid sündmuspaikadest ja reeturi kaasosaliste meenutusi.
Saatel oli kaks selget eesmärki. Esiteks hirmutada Vene kodanikke: Venemaa on vaenlaste piiramisrõngas, aga kõik, kes riskivad teha koostööd Lääne luureteenistustega, jäävad kohe vahele, sest Vene luure on võitmatu. Teiseks näidata kapot saamatu, käpardliku organisatsioonina, kes püsib vaid lääneliitlaste toel, aga veab neidki pidevalt alt. Miskipärast rünnati personaalselt endist kapo peadirektorit Raivo Aegi, kes on pärast ametist lahkumist ühinenud Isamaa ja Res Publica Liiduga ning kandideerib nüüd riigikogusse.
Seni paljastamata reeturi ülesastumine telestaarina muidugi üllatas. Aga veelgi rohkem üllatas mind, kui kergesti läheb Eesti ühiskond Vene propaganda liimile. Me oleme idanaabri iga sõna suhtes oma ajaloo tõttu nii tundlikud, et Moskvast vaadates võib meiega manipuleerimine näida lihtne nagu kutsika dresseerimine: peremees viskab toika ja koer jookseb kohe sellele järele.
Raske on ette kujutada, et külma sõja ajal oleksid ameeriklased hakanud Nõukogude propaganda ajel hurjutama näiteks New Yorgi linnapead selle eest, et mõni kodutu pargipingil magades TASSi korrespondendi fotoaparaadi ette jäi. Isegi siinpool raudset eesriiet said inimesed enamasti aru, et nii hull see asi seal imperialistlikus mülkas nüüd kah ei ole. Säärase propaganda peale kehitati lihtsalt õlgu.
Aga kui mu mulje ei peta, võtavad nüüd paljud inimesed Vene propagandakanalite läkitusi vaat et täie tõe pähe või vähemasti ärrituvad nii, nagu oleks tegu tõsise uudisega. Kui Moskvast öeldakse, et Eestis tõstab pead fašism, siis hakkavadki meie riigijuhid manitsema 90aastasi ätte, et nad Sinimägede lahingu aastapäeval vaoshoitult käituksid. Kui Moskvast öeldakse, et kapo kubiseb reeturitest, siis hakkamegi uskuma, et meie luurajad on saamatud, ja nõuame süüdlaste karistamist.
Mis on juhtunud? Kas oleme avatud ühiskonnas ja vaba ajakirjanduse mõjuväljas elades kaotanud nõukogude ajal omandatud immuunsuse propaganda vastu? Kas me ei oska enam ettegi kujutada, et kuskil võivad telesaated valmida mitte ajakirjanike, vaid luureorganisatsioonide ja võimuesindajate näpunäidete järgi?
Avalikkuse parim vastus Kremli propagandarünnakule on teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Või väljendada selle suhtes lihtsalt põlgust. Me ei tea, mis on Puusepa loos tõde, mis vale. Eesti luureorganisatsioonid peavad selle alles välja selgitama. NTV saatest saab esimese hooga teha vaid ühe järelduse: kapo on Vene luurele väga valusalt varba peale astunud, muidu teda niisuguste vahenditega ei rünnataks.
Kritiseerida Eesti luurejuhte Vene propaganda alusel on põhimõtteliselt vale. See ongi ju eesmärk: panna meid uskuma, et kapo on mäda, panna meid omade seast süüdlasi otsima ja ajada meid omavahel tülli.
Seepärast on eriti kurb, et koguni nii karastatud mehed nagu kapo endised peadirektorid tõttasid Puusepa-loo peale enesekaitseks teineteist süüdistama. Poliitikuist ei maksa rääkidagi. Valimiste eel näib konkurentide tümitamiseks kõlbavat iga malakas, isegi kui hoobid kahjustavad ka riigi julgeolekut ja vastavad seega Kremli ootustele.
Kalle Muuli
Õpetajate Lehe peatoimetaja
Eestis vaba ajakirjandus?