Minek
Vahel peab siit kaugele ära saama. Kas või korraks. Jaanipäeval saan sõnumi küsimusega „Kas läheme Kamtšatkale?”. Viivitan vastusega. Muidugi on see lõpuks „Jah”. Ma ju tahan sinna maailma servale! Kohta, mida mäletan koolitundidest lugematute vulkaanide ja metsiku looduse järgi.
Juuli läheb ruttu, Kamtšatkale pole aega mõeldagi. Augusti alguses tuletab see ennast meelde, sest ees on seltskonna esimene kokkusaamine. Matkale ei saa minna nii, et alles lennujaamas saab esimest korda kokku. Hea on varem kohtuda, üksteist näha ja aimu saada, kellega lähed. Tulevased matkakaaslased paistavad toredad. Lobiseme, arutame üht ja teist ning läheme lahku, et 21. augustil juba lennujaamas uuesti kokku saada.
Mulle omaselt alustan pakkimist viimasel hetkel. Jälle on see raske. Sedakorda ei piira mind lennufirma kehtestatud kaal, vaid minu seljakoti suurus. Asju kotti ja kotist välja lapates pean arvestama ka lennujaamas lisanduva matkatoiduga, mida on umbes 4,5 kg. Riiete valikul ajavad segadusse nii varem seal käinute kogemused kui ka ilmaennustus. Päike, vihm, tugev tuul ja isegi lumi! Katsu siis valida! Rohud, plaastrid. Hügieenitarbed. Glükoositabletid. Müslibatoonid. Viimaseid panen alul 10, kuid ruumipuudusel kraabin pooled ikkagi välja. Kuhugi peab mahtuma veel ühine matkaapteek ning satelliittelefon hädajuhtumi tarbeks. Loobun raskest ja suurest peegelkaamerast. Pildistamiseks laenan kaks pisikest kergekaalulist kaamerat. Matkakepid. Keep. Päikesekreem. Jõujoogipulber. Päevitusriided. Lõpuks on pakitud.
21. august. Öö on rahutu, sest kardan sisse magada. Kokkulepitud ajal olen lennujaamas. Õnneks pole ma viimane. Umbes kell 10 on kõik kohal, pakime toidupakid kottidesse, kaalume seljakotte. Pakime natuke ümber ja jälle kaalume. Lõpuks jääme ise rahule ja meid lennule vormistavad piigad samuti.
Lend Tallinnast Moskvasse läheb ruttu. Aega järgmise lennuni sisustame terminalides ringi kolades. Lõpuks leiame ühe armsa nurgataguse kohviku, tellime salatid ja veini. Minu esimene valik on küll keefir, aga meid teenindav kena tütarlaps pööritab keefiri küsimise peale silmi ja nii võtan ka veini.
Vesteldes läheb aeg ruttu ja peagi kutsutakse reisijaid lennule Moskva–Petropavlovsk Kamtšatkal. Ligi 400 reisijat mahutav Barclay de Tolly nime kandev Boeing on meie pealevõtuks valmis. Ees ootab ligi 8tunnine lend. Mure, mis selle ajaga peale hakata, haihtub peagi. Filmid, muusika, mängud, kaasavõetud raamat vulkaanidest, õhtusöök, hommikusöök ja natuke iluund. Kauba peale imeilus päikeseloojang, helkivad sinakais toonides ööpilved ja päikesetõus.
Viimane tund venib. Aknast paistab meri, lumiste tippudega vulkaanikoonused, lõputu mets. Hakkame maanduma. Mööda vilksatavad angaarid, mille ees sõjalennukid, ja mets. Hetkeks tundub, et lennuk ei mahu sellele kitsale rajale ära, sest tiivaotste alt paistab vaid segipööratud maapind. Suur lennuk maandub imepehmelt. Välja pääsenud, ahmime karget õhku. Kamtšatka võtab meid vastu päikesepaistelise ilmaga ja 20 soojakraadiga. Meid saadetakse tumedate prillide taha peidetud valvsate pilkude all busside juurde, mis terminali viivad. Üks buss on nüüdisaegne, teised õudvanad. Satume ühte neist vanadest. Terminali poole sõites on tunne, nagu oleks soode ja rabade keskele maandunud. Nii metsik ja mahajäetud paistab kõik. Natuke sõitu ja kõik muutub. Lennuväljal käivad suured ehitustööd, mis algasid paar aastat tagasi. Tipphooajal maandub Jelizovos (ligi 40 000 elanikuga linn, mida kutsutakse ka Kamtšatka aknaks ja väravaks) asuval lennuväljal päevas kuni kaheksa suurt lennukit, peale selle ka mitu väiksemat. Et neid vastu võtta, vajab kõik uuendamist.
Bussilt maha astudes hakkab esimesena silma roostes värava kohal kaardus silt „Tere tulemast” ning suur rahvahulk, kes kõik kedagi hüüavad. Meil pole õrna aimugi, kas meie pagas koos meiega ikka saabus ja kustkohast selle kätte saab. Hakkan silmadega otsima Jevgenit, kes meile vastu pidi tulema. See pole raske, sest muigel näoga, turske ja kiilanev Jevgeni paistab kaugelt silma. Tervitame, tutvume. Meie küsimusele, kuidas pagasi kätte saab, rahmab Jevgeni naerdes ühele pisikese putka poole ja ütleb, et varugu me natuke aega ja las suurem tunglemine läheb mööda. Jälgime inimesi, kes end läbi kitsa ukse väikesesse majja pressivad, millel on silt „Pagasi väljastamine”.
Katrin Pärnpuu