Anvar Samost. Foto: Urmas Lauri.
Oleme kõik viimastel nädalatel näinud harjumatult ähvardavas toonis reklaami, kus rühm kiivriga ja tunkedes morni näoga mehi seisab hiiglasliku õlitehase ees.
„Pöördume teie poole, sest me ei saa aru, kuidas on see võimalik. Kuidas on see võimalik, et põlevkivitööstuse sulgemise tõttu oleme viimas Eesti sotsiaalsesse katastroofi?“ küsib esiplaanil kõnelev kaevur.
Mida öelda tahetakse ja kellele? Kas poleks otstarbekam, et Keemiatööstuse Liit ja mõned suured ettevõtted, kes kampaania taga seisavad, oma asjad otse poliitikutega ära klaariksid?
Alustame sellest, et Ida-Virumaa põlevkivitööstus on saanud sadu ja sadu miljoneid eurosid investeeringuid maailmas unikaalsetesse tehnoloogiatesse.
Nõukogudeaegsest rohmakast keemiatööstusest ja energeetikast erinevalt on tänapäevane palju puhtam, keskkonnahoidlikum, mitmekesisem ja säästlikum.
Tänu põlevkivile ja sellel põhinevale elektri- ja õlitootmisele on Eesti ainus Balti regiooni riik, kes on võimeline kogu oma energiavajaduse ise ära katma ning seejuures energiat ka eksportima. Suure osa uutest investeeringutest on teinud erakapital.
Loomulikult ei hakka keegi neid aastakümnete pikkuse tasuvusajaga tehaseid, kaevandusi ja elektrijaamu käsu korras sulgema.
Reklaamikampaania eesmärk on teadvustada avalikkusele ja sealtkaudu poliitikutele riske Eesti ühe kõige olulisema tööstusharu tulevikule. See on ühemõtteline surveavaldus, mida ilmselt ei kasutata kergel käel, igaks juhuks.
Keskkonnaminister Keit Pentus on läbi surumas otsust tõsta 2016. aastast 10 aasta vältel eelkõige põlevkivi kasutavat tööstust puudutavaid keskkonnatasusid 3–6 protsenti aasta kohta.
Sellise tasude kasvuga ei ole näiteks põlevkiviõli tehaste rajamise investeerimisotsustes arvestatud ning kui ka nafta hind ebasoodsas suunas liigub, võib tõesti ühel hetkel olla valik väga suurte kahjumite ning tootmise lõpetamise vahel.
Seda, et tegemist ei ole ettevõtjate võltsmurega stiilis „tahan, et minu kasumimarginaal ei oleks mitte 10, vaid 20 protsenti“, tõendab värske riigikontrolli memo.
Riigikontroll ütleb lühidalt järgmist: 1) riik peaks maksustama põlevkivi kasutamist viisil, mis loob pikaajalises plaanis (50 aastat) ühiskonnale suurimat väärtust;
2) praegused ja plaanitavad keskkonnatasud seda ei võimalda;
3) seni pole riik põlevkivi keskkonnatasude kehtestamisel teinud muud kui neid aritmeetiliselt tõstnud;
4) praegune põlevkivi kasutamise maksustamise mudel ei arvesta toimuvat nihet elektritootmiselt õlitootmisele ning kõige suurem maksukoormus on seetõttu kõige väiksema kasumlikkusega tegevusalal;
5) keskkonnaministeerium ja rahandusministeerium peaksid edasise keskkonnatasude aritmeetilise tõstmise asemel muutma maksustamismudelit ning võtma kasutusele õli väärtusel, müügihinnal või sellest teenitud tulul põhineva riigi omanikutulu ehk royalty.
Valitsus on aga juba teatanud, et royalty kehtestamise võimalust ei ole kavas arutada enne 2016. aastat ehk siis alles pärast keskkonnatasude aritmeetilise tõusu 10 aastaks lukku löömist. Tõlge: mitte kunagi.
Ajaloo iroonia peitub siin tõigas, et esimest korda mainis royalty mudelit 2011. aastal sõlmitud Andrus Ansipi teise valitsuse koalitsioonilepe.
Miks Reformierakond ja just keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kes varem õlitootjatega isegi liiga hästi läbi sai, nüüd nende investeeringute tuleviku suhtes sedavõrd ükskõikne on, ei oska keegi avalikult selgitada.
Omaette küsimused on, kas maavarade kasutamise teemad peaksid üldse olema keskkonnaministeeriumi valitsemisalas ja kas 2026. aastani ulatuva mõjuga strateegilisi otsuseid, mis oluliselt mõjutavad kogu Eesti majandust, peab tegema valitsus, kelle mandaat on lühiajaline ja piiratud.
Kui need olulised asjaolud kõrvale jätta, on keemiatööstuste kampaania kasulik laiemal põhjusel. Ega tavaline inimene väljaspool Ida-Virumaad tea tegelikult väga täpselt, mis asja seal niigi emotsionaalselt kauges Eesti otsas põlevkiviga aetakse.
On hea, kui keegi kõva häälega ütleb, et tänu põlevkivile ja selle kasutamisega seotud unikaalsetele oskustele on meil üle 10 000 hea palgaga töökoha, sõltumatus importkütustest, üle 250 miljoni euro maksutulu aastas ning hinnaline tehnoloogia ekspordi võimekus. Sest nii tõesti on.
Anvar Samost, ajakirjanik ja poliitik (IRL)
Aga sellepärast tuleb läbi reklaami rääkida sest sinusugused poliitikud ei saa lihtsa kaevuri jutust ju aru meile virumaale sa oma möga ajama ei tule. Kui mõni sinusugusele poliitikule selle möga peale aga kitlipeale anda siis võib lihtsalt rootsi kardinad saada.
Mälumängurida-kes oli Eesti pôlevkivitööstuse rajaja?
See on meie kuld-pôlevkivi!