9

Aidi Vallik: Fassaadi taga

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

On raske mõista, kuidas võib ühe lapse sees salamisi kasvada selline viha ja raev, et ühel päeval võtab ta relva ja tapab oma õpetaja. On raske mõista, kuidas juhtub selline asi majanduslikult kindlustatud, turvalises ja heas perekonnas, kus tublid on nii vanemad kui ka õed-vennad, perekonnas, millest peetakse lugu, kus kõik on korras, kirjutab kirjanik Aidi Vallik.

Aidi VallikViha ja raev ei teki tühjalt kohalt, enne neid käib kurbus ja frustratsioon. Need sünnivad millestki. Millest? Kuidas saab nõnda olla, et keegi ei märkagi, milline katastroof tasapisi noore inimese hinges koguneb, kuni lõpuks välja murrab? Enne ei märkagi, kui pilpad taga ja kõik situatsiooni osalised omal moel ohvriteks saanud. Alles siis hakatakse küsima, kuidas see ometi võimalik on.

Aga küsime sellepärast, et ilusa fassaadi taha ei näe. Kui vanemad on joodikud, väärkohtlejad või kurjategijad, on see vähemalt ausalt näha, neis peredes kasvavaid lapsi on võimalik kaitsta. Heade perekondade naeratava palge varjus pesitseda võiv hingeline invaliidsus aga ei paista kuskilt otsast välja.

Selle Viljandi koolipoisi, nüüdse verisulis mõrtsuka teo taga on küllap aastaid kestnud emotsionaalne nälg, hingeline üksindustunne, oskamatus oma tundeid defineerida, mõista ja juhtida; sealt edasi üha kasvav frustratsioon ja umbmäärane viha kogu maailma vastu, millest annavad tunnistust tema Facebooki-pildid. Umbmäärane defineerimatu viha leiab kergesti omale objekti ja sel vihal on üsna ükskõik, kas too objekt on milleski tegelikult süüdi või mitte. Veelgi enam, see objekti leidnud viha ei hooli enam oma peremehestki, vaid teeb kõik maatasa nagu lõpuks läbi maakoore murdnud vulkaan.

Poiss oli viisakas, vaikne, koolis tüli ei teinud, õppimisega probleeme ei olnud –tema sees kobrutav küpsev katastroof ei andnud endast eriti märku, kui välja arvata needsamad pildid või kevadel koolireidil tema käest avastatud nuga. Meie seismograaf neid võnkeid maavärinatena ei registreerinud, eriti kui pealt paistis kõik endistviisi tüüne, viisakas ja vaikne.

Kõik potentsiaalselt ohtlik oli kombekalt peidus, alla surutud – nii nagu heades peredes tavaks. Tugevad tunded ja emotsioonid, eriti negatiivsed, on potentsiaalselt ohtlikud, sest võivad ju ilmarahva ees avaldudes rikkuda mainet või vähemalt põhjustada kodus parajat segadust ning nõutust. Lapse kurbus ärritab alati ka vanemate süütundeid ja seepärast ei osatagi sellega midagi muud ette võtta peale mahasalgamise või ignoreerimise. Sellepärast neid ohtlikke tundeid eitatakse ja halvustatakse, püütakse alla suruda või pisendada, neist ei tahetagi midagi teada. Täiesti kooskõlas sellise kasvatusega on laps peagi oma vanemate eest lukus ja keegi enam ei aima, mis tema hinges toimub.

Aga tunnetega on paraku nii, et kõik, mis seal hingesopis läbi töötamata jääb, ei kao iseenesest mitte kuskile, vaid hakkab salamisi kasvama nagu maakoore all küpsev vulkaan. Eriti murdeeas kipuvad need vulkaanid plahvatama, ja siis on juba väga keeruline leida vastust küsimusele „miks?“.

Eelöeldu oli lühike anatoomia sellest, mis igati heade eeldustega murdeealise ühel hetkel rohkem või vähem jubedate tegudeni viib. Kõige alguseks on krooniline emotsionaalsete ja hingeliste vajaduste rahuldamata jätmine meie perekondades. Lapse kasvatamises nähaks pigem majanduslikku ja didaktilist ülesannet kui kohustust tema ning iseenda surematu hinge eest hoolt kanda – see aga ei ole ju mitte ainult Eestis nii. Ilmselt on inimloomusele omane väärtustada rohkem seda, mis teistele välja paistab või mida käega katsuda saab, kui seda, mida õieti näha polegi. Aga inimese elu teevad need mõlemad pooled koos.

Pealegi on üsna keeruline, kui mitte võimatu, osata lugeda teise inimese (lapse) hinges toimuvat, kui õieti iseendagi tunnete ja emotsioonide käsitlemise ja juhtimisega toime ei tulda, sest see teadus algab paraku iseendast. Õigemini veel kaugemalt – iseenda vanemaist… ja sealt põlvkondi tagasi. Lastepsühholoogidki on leidnud, et laste äärmuslike hingeprobleemide taga on emotsionaalselt ligipääsmatud vanemad, kes ei saagi kuidagi lapsele õpetada oma tunnete äratundmist, tunnistamist ja nende üle rahulikku hinnanguvaba arutlemist. Mis teha, kui me enamikus oleme kasvanud tingimustes, kus armastust väljendab praktiline tegu ja hinnang, mitte sõna ja aktsepteerimine.

Siin ei ole midagi sellist, mida me saaks kiiresti muuta, sest me oleme kõik lihtsalt inimesed oma lapsepõlvepagasiga, kellel vähem, kellel rohkem, kellel nii- ja kellel naasugune. Ühiskondliku tegevusega ei olegi eriti võimalik noorte inimeste tragöödiaid ennetada või ära hoida… parim, mis me teha saame, on vaid ise lapsevanemana kursis olla sellega, mis ja kuidas mõjutab kasvava lapse hinge. See on pehmete väärtuste ja hingehariduse küsimus, aga need ei ole ju kahjuks meie ühiskonnas eriti väärtustatud teemad. Kuigi peaksid olema, sest neist sõltuvad saatused.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trumm
trumm

Väga hea artikkel! aitäh
nagu kommentaaridestki näha, enamik ei püüa üldse asjast aru saada, vaid püüab mingeid varje väljal… kurb.

anton
anton

Ei saa ühest kõrvalekaldest, isegi väga rängast, teha nii palju järeldusi

#
#

Toimunu ôpetab:ära sina nii tee.

naine
naine

Miks siis õnnistatud läänemeelses ühiskonnas,kus meie praegune noorsugu on kasvanud,on noori kes tarbivad liialt alkoholi,tapavad,vägistavad,varastavad jne.?Just praegune noorsugu on vägivaldne.

bla
bla

Läänes ei kehti potjomkinlus ja “не пойман – не вор” mentaliteet.

ummamuudu
ummamuudu
Kas ikka on nii, et praegune noorsugu on halb ja vägivaldne, aga meie, vanade põlvkond mitte. Raimond Kaugveri raamat “Meie pole süüdi” rääkis 80-90.ndatest. “Õnnelind flamingo” on Tõnis Kase 1986. aastal lavastatud mängufilm. Film on Raimond Kaugveri romaani “Meie pole süüdi” ainetel. Kamp noorukeid peksab julmalt läbi eaka abielupaari, kes astuvad välja poiste poolt mõnitatava tütarlapse kaitseks. Mees, vana õpetaja, sureb. Teiste hulgas esitatakse süüdistus Vahur Puustusmaale, kelle isa Justus on soliidne ehitusinsener, ema Leaanika rõivakaupluse juhataja. Ühe osalise vanemad on arstid, teisel kooliõpetajad, kolmandal isa kunstnik. Keegi, mõistagi, ei ole süüdi. Aga kes siis on? Kaugveri ei huvita niivõrd… Loe rohkem »
kes
kes

toodab omazooiharaid, õpetaja tapjaid, vanurite mõnitajaid, narkareid, joodikuid – liberalism

ätt
ätt

Katus sôidab.Mis pôhjus-vôib olla sûnnieelne juba.Targuta palju tahes.Ja keegi ei näinud midagi teha.Mida saigi,kui haigus oli varjatud.Mida ta ise oleks lasknud enda juures aidata?Need asjad pole nii lihtsad.Isa oleks relvakapiukse vôtme vôinud maasse kaevata.Kui oleks osanud arvata.

Heidi
Heidi

Kas tõesti on “majanduslikult kindlustatud” turvalise kodu võrdum? Majanduslikult kindlustatud, liberaalne “väärtus”maailm on kliendipõhine… Õpetajast on kujunenud klienditeenindaja ja õpilane-kuningas! Veelgi enam… Inimõiguseks peetakse kõike, mis “ahistab”… Ühesõnaga – see Viljandi noormees on liberaalse poliitika, absurdsete “inimõiguste” teostamise ohver…

wpDiscuz