0

Siber. Kohtumas noorusaja maaga

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

On Siberi metsades kinni kasvanud teed,
noorusaegade tallatud rajad.
Karmi külma ja nälga – kõike tunda seal sai,
süda igatses kodumaa järele.

Olin kohtumisest oma Siberimaaga unistanud palju-palju aastaid. Olin saatnud sinna kirju, kuid kõik jäid vastuseta. Arvasin juba, et küllap on küla tühjaks jäänud ja nimigi unustatud, kui poleks paar aastat tagasi ilmunud Ene Pajula artikkel ajalehes, kus ta kirjutas, kuidas ta käis Siberis otsimas oma vanaisa jälgi. Ene Siberis elav tuttav otsis üles selle küla, kus mina elasin. Sain külanõukogu telefoninumbri ja ühendus oligi loodud. Nüüdseks on möödas 54 aastat sellest, kui lahkusin külast nimega Bolšoi-Izõrak, mis asus Masljaninskini rajoonis, Novosibirski oblastis. Elasin seal üksteist ja pool aastat, kirjutab Sirje Tarve.

Reisiettevalmistused kulgesid, nagu ikka, väikeste viperustega, kuid lõpp hea, kõik hea. Sain endale kaaslaseks 78-aastase Maimu Pärnaste, kes samuti oli küüditatud Siberisse 1949. aastal. Tema elas naaberkülas Skaalas.

Tallinna—Moskva lend kestis tund ja 40 minutit. Moskvas oli meil vaba aega kaheksa tundi ja õhtul kell kümme istusime Novosibirski lennukisse, mis lendas veidi üle nelja tunni.

Hommikul kell pool seitse olime Novosibirskis.

Novosibirski maaliinide bussijaamas ostsime piletis Masljaninisse. Rajoon, kust buss väljus, jättis väga viletsa, mahajäetud ja räpase mulje. Inimesed istusid bussijaamas oma kompsude otsas. WC oli koristamata, kuid selle külastamise eest võeti 15 rubla. Tualettpaberi sai pärast kabiinist väljumist. Bussipeatuses oli põrand mingit läga täis. Tuvid tundsid end seal väga koduselt, pidid vaatama, et nad sulle õlale ei istuks. Istepingid olid kõvasti kannatada saanud. Tädikesed käisid pakkumas päästeingleid (ikoone), kes pidid õnne ja rikkust majja tooma.

Veidi ootamist ja ümbruskonnaga tutvumist ning vana PAZ-buss sõitiski ette. Ristisin ta kohe ära „sõjavõitjaks”. Mõtlesin küll, kas tõesti see masin suudab läbida 220 km.

Buss oli hirmus must ja roostetanud. Tagastange oli traadijupiga kinnitatud, et päris ära ei kukuks. Lõõtsukse tegi juht lahti kätega tõmmates ja kinni pani jalaga lüües. Nii igas peatuses. Akende ees olid pesemata topeltkardinad, mis muidu olid kuldäärtega ja sinised. Küljeakendest suurt välja ei näinud, sest need olid paksu sopa- ja tolmukorra all. Ainult esiaken oli veidi puhtam. Teed on küll asfalteeritud, kuid väga kaua aega tagasi. Buss sõitis ühest teeäärest teise, otsides paremat teed, kuid viie ja poole tunni möödudes saabusimegi Masljaninosse. Olime ametlikult läbiloksutatud, kuid õnnelikult kohal. Veidi oodates tuli meile vastu minule ammune tuttav Anne oma sõbra autoga ja sõit 25 km Izõraki poole läks lahti. Süda kloppis nii ärevalt, nagu oleksin läinud kohtuma oma armsamaga.

Masljaninos olles imestasin, et Berdi jõgi, mis oli kunagi suur ja lai, eriti jäämineku ajal, oli nüüdseks vaid väike jõeke. Tee Izõraki oli küll alfalteeritud, kuid väga viletsas olukorras. Mida ligemale jõudsime, seda ärevamaks muutus meel. Tee ääres laiusid suured oranžid kullerkupuväljad ja taamal ilus kasemets.

Küll on Siberi loodus ilus just kevadel! Meie jõudsime sinna hiliskevadel, 29. mail. Ilmad olid jahedad, temperatuur päeval 9 kraadi ja öökülmad. Kohalikud inimesed rääkisid, et ei mäleta nii külma kevadet.

Elasime Anne Tõrmaküla juures. Olin seda tüdrukut käinud hoidmas, kui ta oli 2—3aastane. Tema ema Adeele ja isa Elmar küüditati koos meiega Siberisse. Nemad abiellusid Siberis 1954. aastal. Peagi sündis perre poeg Ants ning kolm aastat hiljem tütar Anne. Antsu ja Anne vanavanemad ja ema-isa surid Siberis, seega ei tahtnud ei Ants ega Anne Eestisse elama tulla.

Nemad on oma perekonnad seal loonud. Annel on kaks toredat tütart, kes elavad Novosibirskis. Vend Ants elab linnas, aga Anne on jäänud elama Izõraki.

Anne räägib hästi eesti keelt, aga lapsed ei räägi, nii et kodune keel on vene keel. Kutsusin Annet Eestisse elama, kuid ta keeldus. Ütles, et terve elu on Siberis ära elanud ja vanemad puhkavad ka siin, nii et tema ei lähe kuhugi. Ta on ka pensionär. Venemaal lähevad naised pensionile 55-aastaselt. Ta väga imestas, et meil lähevad naised 63-aastaselt pensionile. Küsis, et kas meie oleme nii terved inimesed, et nii vanalt alles pensionile jääme.

Elu Siberi külas on suuresti muutunud. Seda küla, mida mina mäletan, ei ole enam peaaegu olemas. Järele on jäänud veel vaid mõni vana majake. Ehitatud on uued kahepereelamud. Ehituskvaliteet on viletsavõitu: majad on krohvimata betoonpaneelidest eterniitkatusega hooned. Majas on pliit-ahi, vesi, televiisor, internet, telefon.

Poest võid osta õunu, banaane, mandariine. Meie ajal ei osanud sellest mitte unistadagi. Inimesed räägivad, kui hea elu neil oli kolhoosi ajal: kõikidel oli tööd ning palka sai korralikult.

Kui kolhoosid kaotati, siis mõne ajaga oli kõik kolhoosivara laiali tassitud ja nüüdseks olid jäänud vaid tühjad ja lõhutud laudad ning söötis heina- ja põllumaad. Paar aastat tagasi oli keegi sakslane ostnud ära kõik endised põllumaad, kuid millal sellest asja saab, ei tea.

Noored on läinud külast ära linna tööle. Vanemad inimesed on kodus ja kasvatavad lapselapsi. Külas on uhke uus koolimaja–lasteaed, kuhu mahub sada last. Lapsi tuuakse lähedal asuvatest külades bussiga kooli. Külas on velskripunkt ja kultuurimaja/klubi. Külatänavail ei ole näha enam vabalt jalutavaid lehmi ega sigu, hulkuvaid koeri ning poe juures nokastavaid mehi ja/või naisi. Seega on kultuuritase seal tunduvalt tõusnud. Inimesed riietuvad seal lihtsalt nagu külades ikka. Puhvaikasid ei näinud enam kellegi seljas.

Teade, et eestlased tulid külla, levis üle küla kulutulena. Venelased on, nagu ennegi, väga külalislahked. Meid kutsuti külla, pakuti süüa seda, mis kodus oli. Ka napsu, kuid mitte enam nii, nagu vanasti, et terve klaasitäis, vaid veidi klaasipõhja ja keegi ei sundinud sind vastu tahtmist võtma.

Puudust tundsin hommikukohvist, sest venelased joovad ikka teed, aga muidu on hommikuti ikka puder ja küpsetised tee kõrvale.

Kahjuks ei kohtunud enam ühegi oma klassiõe või –vennaga. Surnuaiast leidsin mõned, kuid üldiselt on kõik läinud elama linnadesse. Ainult üks kooliõde, sakslane, elab veel seal. Tema käest kuuslin palju huvitavat. Külastasin ka surnuaedu, mida nüüdseks on seal kaks, sest vana surnuaed hakkas jääma liiga küla sisse. Huvitav oli see, et seal meest ja naist ei maeta kõrvuti, vaid eraldi. Betoonsammas pannakse lahkunu pildiga peatsisse ning rist jalge otsa. Eestlaste hauad olid kasvanud võssa. Enne seda, kui eestlastel lubati Siberist tagasi Eestisse tulla, tegi üks tubli eesti mees kõigi eestlaste haudadele raudristid ning need on säilinud tänaseni, kuigi rohu ja oksterägastiku sees.

Meenub üks vahva juhus. Ühel õhtul aitasin Annel põõsaaluseid puhastada, kui märkasin, et üks väike vana naine jälgib meid aia tagant. Ta vaatas mind teraselt ja küsis: „А вы Тоомику Алиду знали?“ See oli ju minu ema, Aliide Tammiku, keda tema mäletas. Ta rääkis, kuidas minu ema oli teda, siis veel väga noort tütarlast, õpetanud: et lehm päeval poegiks, tuleb lehm kinni jätta pühapäeva hommikul viimast korda lüpstes. Vot kus oli meelespidamine sellel naisel, kes oli seal kolhoosis zootehnikuna töötanud kolhoosi viimase päevani.

Sain palju käia ja vaadata mulle armsaks saanud kohti. Paljuski pidin pettuma. Kas või näiteks Izõraki jõest, kus me veetsime suvel kõik oma vaba aja, oli järele jäänud ainult väike ojake. Sild, kust said hüppekaid tehtud, oli ära lagunenud, kuid kõrvale oli ehitatud uus suur sild. Mäed, mis mulle tundusid tol ajal suured, olid kuidagi madalamaks jäänud.

Puhas ja ilus loodus on ikka samasugune. Metsad on täis lilli ja linnulaulu. Õitsesid metsalpikannid, käopisarad, kullerkupud, veidi hiljem, kui rohi on juba peaaegu meetrikõrgune, õitsevad seal ka pojengid. Küll see on kena vaatepilt: kui on tuuline ilm, siis rohu seest pistavad pojengid oma punased pead välja. Kusagil kukub kägu oma lõpmatud kukuud ja talle sekka trillerdab ööbik. Ümberringi paistab valgete tüvedega kasemets. See kõik on nii ilus, et lahkuda on kahju. Meenuvad noorusajad, kui sai käidud, joostud ja mängitud. Õhtuti tuli küla lõpust pillimees oma karmoškaga välja ning temaga liitusid kohe küla noored ning laulu ja pilli saatel mindi nii klubisse. See kõik oli kunagi nii 55 aastat tagasi. Nüüd on sellest jäänud vaid ilus mälestus.

Olime seal kaunis külas kümme päeva, siis sõitsime ära Novosibirskisse ja seal olime veel kolm päeva. Siis jätsime hüvasti selle maa ja lahkete inimestega.

Tagasilend toimus väga kiiresti, vastavalt ajavahele: läksime Novosibirski—Moskva lennule kell 5.50 ja Tallinnas olime kell 11.

Koju jõudes tundsin juba esikus head pannkoogilõhna, maasikamoosiga, ja üle hulga aja sain ühe hea suure kruusitäie kohvi. Mida veel oskad tahta! Hüvasti, mulle armsaks saanud Siberimaa ja tere jälle, mu maa, mu Eestimaa!

Sirje Tarve

Fotod: erakogu

Siber (1) Siber (2) Siber (3) Siber (4) Siber (5) Siber (6) Siber (7) Siber (8) Siber (9) Siber (10) Siber (11) Siber (12) Siber (13) Siber (14) Siber (15) Siber (16) Siber (17) Siber (18) Siber (19) Siber (20) Siber (21) Siber (22) Siber (23) Siber (24) Siber (25) Siber (26) Siber (27) Siber (28) Siber (29) Siber (30)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz