Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas augusti lõpupäevadel töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mis on tekitanud suuri pingeid ja mis läbis riigikogus esimese lugemise juunis. Seekord oli meie lähteplatvorm päris hea, sest suve jooksul toimus töövõimereformi asjus oluline edasiminek. Nimelt suutsid sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased saavutada mitmes põhimõttelises küsimuses päris suure ühisosa ja leppida kokku eelnõule esitatud muudatusettepanekutes. Ja mis veelgi olulisem – kahe erakonna liikmetest moodustatud töögrupp arvestas omakorda suurel määral asjaomaste huvigruppide-kodade-liitude põhjendatud argumente, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof (pildil).
Täna võib öelda, et osapoolte arusaamad on oluliselt lähenenud. Ka sotsiaalkomisjon keskendus oma istungitel parimate lahenduste otsimisele.
Meedias on toodud eeskätt välja punktid, mis näevad ette töövõimereformi jõustumisaja edasilükkamise 2016. aasta algusesse ja sissetulekupiiri tõstmise, millest alates hakkab töövõimetoetus vähenema. Kuna tegu on väga mahuka ja keerulise reformiga, siis oli tempo mahavõtmine igati õige samm. Kindlasti on ülimalt tähtis ka otsus, mis kergitab nö latti, millest alates erivajadusega töötaja toetus vähenema hakkab. Esialgu plaanitud 641 euro suurune kuine sissetulek ei olnud sugugi mõistlik, häälestades paljud inimesed reformi vastu. Nüüd on kavas tõsta vastav sissetulekupiir 90-kordse päevamäärani ehk 960,3 euroni kuus. Sedasi saaksid töövõimetoetust edasi ka keskmist palka teenivad inimesed. Suhteliselt keerulise päevamäära-arvestuse järgi kaoks nn puuduva töövõime puhul toetus ära alles siis, kui inimene suudab teenida üle 1600 euro kuus.
Hindan lisaks kõrgelt kokkulepet, mille kohaselt peab osalise töövõimega inimeste töölevõtmisel andma eeskuju avalik sektor, kuhu tuleb kuni aastani 2020 tööle palgata vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest. See otsus paneb valitsusele selge kohustuse. Just riigi ülesanne on kujundada poliitikat ja näidata teed, mil moel värvata tööle tänaseid töövõimetuspensionäre, kellest suur osa tahab tööd teha. Rääkimata sellest, et riik peab jätkama nende tööandjate toetamist, kes võtavad tööle vähenenud töövõimega inimesi, pannes õla alla sotsiaalmaksu tasumisel. Ka on töötukassal plaanis suurendada oluliselt teenuste mahtu kogemusnõustamise alal. Töötukassa juhtumikorraldajateks sobivad tegelikult hästi spetsialistid, kellel on samasugune või sarnane tervisekahjustus, nagu on nende nõustatavatel. Kui suurem töökoormus on liiast, on seda tööd võimalik teha ka osaajaga.
Et iga inimese head ja vead saaksid parimal viisil arvesse võetud, peavad appi tulema töötukassa spetsialistid, kes on saanud põhjaliku koolituse sihtrühma vajadustest, võimalustest ja omapärast. Siin tulevad vajadusel toeks ka ekspertarstid. On ju igati mõistetav, et psüühika- ja käitumishäiretega inimene vajab muud eneseteostamise võimalust kui lihas-ja luukonna vaevustega potentsiaalne töötaja. Tõin siin lihtsa näitena kaks põhidiagnoosi järgi arvukamat töövõimetuspensionäride kategooriat.
Rõhutamist väärib erivajadusega töötaja lisakulude katmise otsus: kui töötukassa vastuvõtul käinud inimene on tarvis suunata arsti juurde, tuleb talle hüvitada invatakso või viipekeele tõlgi kaasamise kulud. Samasse ritta tuleks lisada ka tööle sõidule tehtud kulutused juhul, kui inimene ei saa oma terviseseisundi pärast ühistranspordiga tööl käia. Antud tähtajaline toetus, esialgu üheks aastaks kavandatu, tahab aga veel koos töötukassaga parimat läbimõtlemist.
Leppisime töötukassa esindajatega sotsiaalkomisjonis kokku, et kui 2016. aastal hakkab kehtima uus töövõime hindamise kord, siis rakendub kohe ka nn ühe ukse süsteem. Tööealised inimesed ei pea enam käima eri ametkondade vahet, vaid saavad esitada kõik oma taotlused – nii töövõime hindamiseks, puude määramiseks kui ka tööalaseks rehabilitatsiooniks – töötukassale. Lisaks saab taotlusi esitada elektrooniliselt.
Juba õige pea jõuab riigikogu täiskogu ette teine töövõimereformi paketti kuuluv eelnõu, mis viib muudatused sisse sotsiaalhoolekande seadusesse ning tööturuteenuste ja –toetuste seadusesse.
Töö nende kahe kaaluka eelnõu ja esitatud ettepanekutega jätkub terve sügise. Ikka avatud vormis ja huvigruppe kaasates. Kui läheb hästi, siis suudame juba lähikuudel terad sõkaldest sõeluda. Ikka selleks, et paraneks kümnete tuhandete vähenenud töövõimega inimeste elu, et riik ulataks neile abikäe meelepärase töö leidmisel ja hoidmisel.
Lõpetuseks – pean äärmiselt oluliseks, et me jõuaksime sotsiaalvaldkonnas erakondadeülese ühiskondliku kokkuleppeni, mis hõlmaks ka töövõimereformi puudutavaid teemasid. Paratamatult ei jõuta enne praeguse valitsuse töö lõppu lahendada kõiki reformiga haakuvaid probleeme alates omastehooldajatest kuni haridusküsimusteni. Sotsiaalpartnerid on tõstatanud rea teemasid, millega tuleb järjepanu tegelema hakata. Ilma ühiskondliku kokkuleppeta on aga üleval oht, et pärast valimisi nullitakse varasem töö ära.
Heljo Pikhof, riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, SDE
Seepärast, et odav tööjõud hakkab vabariigist otsa saama.Siis on vaja seda kuskilt juurde leida.Nüüd leiti selline võimalus.
miks peab kogu aeg uuendama ja muutma? Ja nendele uuenduslikele projektidele sadu tuhandeid kulutama? Tahaks rahu ja stabiilsust ja teadmist, et meie elu korraldavad asjatundjad.
Kaua võib ühel ja samal teemal jaburaid artikleid treida?
On üheselt selge, et riik saaks 1000 puudega inimest tööle võtta, võetakse see raha üle 1600 teeniva puudega inimese taskust. See aga on otsene Põhiseaduse rikkumine: ” Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral” ja “Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all”.
Kahjuks on kavandatavast seadusest ülemuslikum siiski Põhiseadus.