Urve Palo: riik peaks ettevõtlust maal toetama

Majandus- ja taristuminister Urve Palo leiab, et kui  maale tulevad töökohad, tulevad külakiiged ja seltsimajad järele. Töökohtade saamiseks tuleks ent teha maksuerisusi.

Urve Palo. Fotod: Arvo Tarmula

PKC sulgemise uudisele sai Lääne Elu teilt varem kommentaari, et riik peaks kaaluma maksuerisuste loomist maapiirkondade tööstusettevõtetele. Nüüd, mil olete külastanud PKC Haapsalu tehast, kas sellest erisusest oleks abi?

Oleneb, millisest regionaalsest maksuerisusest räägime. Kui näiteks ettevõtte tulumaksuerisusest, siis vaevalt sellest PKC puhul abi oleks. Kui erisus oleks seotud tööjõumaksudega, siis võib-olla küll, sõltub, milline erisus oleks.

PKC puhul on fakt, et käib kulude optimeerimine kontserni tasemel, sel tasemel on otsus tehtud. Vaadatakse suurt pilti.

Eesti ei ole kindlasti enam odava tööjõuga riik. Ega me ju tahagi olla, ei taha hoida inimeste palku madalal. Vastupidi: tahame, et siia tuleks rohkem sellist tööd, mis on suurema lisandväärtusega. Et jaksataks ka kõrgemat palka maksta.

Sellele vaatamata on PKC juhtum ikka Läänemaale valus, see on kohapealt vaadates veel valusam, kui Tallinnast paistab. PKC on organisatsioon, mis on Haapsalus pikalt olnud, seal töötavate inimeste arv on suur. Kohati töötavad inimesed tervete perekondade kaupa: see on suur tragöödia paljudele peredele.

Laiemalt rääkides peab riik mõtlema, mida ta tahab. Kas ta tahab, et elu oleks väljaspool suurlinnu? Kui tahab, et oleks, siis on esimene asi töökohad. Kui on töökohad, on ka elu. Siis tulevad lasteaiakohad ja koolikohad. Tekivad külakiiged ja kultuurimajad.

Maal on sageli kallim töökohta pidada kui linnas või linna lähedal, kas või transpordikulude tõttu. Rääkimata sellest, et töötajaid leida on maal raskem.

Kui riik arvab, et elu väljaspool linnu on tähtis, peaks avalikult tekkima diskussioon teemal, mismoodi neid töökohti soosida.

On toetatud külakiige või seltsimaja ehitust, ka Euroopa Liidu rahaga, aga see pole ikkagi see, mis elu maal hoiab. Ütlen veendunult, et kui on töökohad, tekivad külakiiged ja seltsimajad ise. Praegu on kahjuks nii, et neid kiikesid ja maju, mille ehitust toetatakse ELi rahaga, ei jõuta ülal pidada. Valest otsast on pihta hakatud.

Mis oleks teie arvates lahendus? Mida välja pakute, et töökohad maale tuleks?

Ega nad ühe sõrmenipsuga tule. Tuleb küsida, mida inimesed arvavad, et mis tooks töökohti maale. Tuleb algatada diskussioon.

Mul ei ole üht lahendust, ma võin ainult variante pakkuda.
Esimene asi on, et väga paljude omavalitsuste asi ei ole töökohti luua. Rääkimata taristutest. Riik ei anna selleks ka raha.

Miks mitte kaaluda sedagi, et kui taastaks ettevõtte tulumaksu, oleks see maapiirkondades näiteks väiksem.

Võimalusi on mitu, aga ei ole olnud diskussiooni.

Kõige lihtsam on käitumist kujundada ikka maksupoliitika kaudu. See on kõige lihtsam viis ja mujal maailmas laialt kasutatav. Maksupoliitikaga on võimalik suunata ettevõtjaid.

Näiteks kui on valida, kas teha tehas Tallinna lähedale Laagrisse või kaugemale maapiirkonda, siis sel juhul, kui on majanduslikult mõttekas teha see regiooni, siis ettevõtja teeb selle sinna. Praegu on mõttekam teha Tallinna ümbrusse, sest tööjõud on lähedal ja transpordikulud on madalamad.

Mida peab samuti edasi tegema, on infrastruktuurisse panustamine, et transport areneks, et teed oleks korras.

Kas maksusoodustuste peale ei tule kohale just PKC tüüpi tööstus, mille kohta teie kolleeg Anne Sulling ütles, et see on minevikutööstus?

Miks te arvate, et see tuleb?

Sest mõnes maapiirkonnas on tööstus ka ilma maksusoodustusteta. Toon näite Saaremaalt, kus on tugev elektroonikaklaster, kus elektroonikaplokke toodab Enerpoint ja Incap teeb muide juhtmeköidiseid. Nad ei ole sinna maksuerisuste tõttu läinud.

Mida mina mõtlen, on, et kui ettevõtte ärimudel on üles ehitatud odavale tööjõule, ei ole sel Eestis pikka perspektiivi. Kui odav tööjõud ongi tema eelis.

Kui ta mõtleb, kas loob ettevõtte Sauele või 200 km teises suunas; kui ta loob ettevõtte niikuinii ja tema ärimudel ei ole odav tööjõud. Et ta siis teeks selle 200 km teises suunas, sest see on mõistlik, sest riik toetab. Näiteks aitab transporti Tallinna sadamasse kinni maksta.

Sama Saaremaa näite juurde tagasi tulles – seal saab elektroonikatööstus hakkama riigi hüvedeta, dotatsioonita ning transport on sealt veel kulukam.

Paljudes kohtades saab hakkama. Aga kas me tahame, et oleks maal rohkem ettevõtteid? Kas oleme rahul praeguse olukorraga?

Mina ütleks, et ei ole.

Kui maa sureb välja seepärast, et ei ole tasuvaid töökohti, kas me oleme sellega rahul? Minu arvates on riik hea siis, kui ta tervikuna areneb. Kui elu on võimalik ka väljaspool suurlinnu.

Tagasi PKC juurde tulles pakub firma Keilas tööd 100–120 Haapsalu tehase töötajale. Keilas tööl käia ei ole aga ju pikemas perspektiivis lahendus. Kõigepealt käivad inimesed Keilas tööl, siis kolivad sinna.

See on tõesti lahendus peredele, et töö säilib. Aga mitte regioonile.

Asja teeb hullemaks, et PKCs on töö mitme vahetusega. Hommikune algab kl 6, õhtune lõpeb kl 23. Lisandub 1,5 tundi sõitu. See teeb asja veel keerulisemaks. Arvata, et nad jäävad niimoodi pikalt sõitma – see ei ole nii.

Pigem kolivad Keilasse.

Ma arvan ka, et nad liiguvad sinna.

Ehkki, tänase seisuga on vähesed öelnud, et lähevad Keilasse. Niigi on selline töö perele ebamugav, aga transpordiaja lisandumine teeb asja hullemaks, eriti kui on väikesed lapsed.

Mida siis teha, et suure lisandväärtusega ettevõtted koliksid sinna, kus on tööjõud? Lihtsustatult: mida teha, et Skype teeks Haapsallu oma harukontori?

Kui ma teaksin vastust, teeksin siia viis Skype'i!

Ühte kindlat vastust pole. Ikka see, et riik toetab neid, mis annavad kõrgemat lisandväärtust.

On ettevõtja oma nutikuse küsimus, et Eestis ellu jääda. Peab olema efektiivne, töö peab olema suurema lisandväärtusega. Eestis leida 600-1000 inimest, kes on nõus madala palgaga töötama, aastast aastasse, see idee ei ole jätkusuutlik. Ettevõtja ei leia neid töötajaid.

Eestlaste eelis on, et meie haridustase on kõrge, nad on kohusetundlikud. Seda ütlevad kõik. Tööd tehakse kvaliteetselt. Ka siinsamas PKCs.

Alati leidub riik, kus on tööjõukulud parasjagu madalamad. Praegu on selleks Leedu. Aga kindlasti on nemad mõne aasta pärast samas seisus.

Asi on ka tööjõu ettevalmistuses. Välisettevõtted on korduvalt kurtnud, et tahaks siia tulla, ent tööjõudu pole. Et kui on vaja näiteks 100 Java-keele programmeerijat, siis neid ei leia. Kutsehariduskeskused ja kolledžid õpetavad aga suures koguses välja hotelliteenindajaid, turismikorraldajaid, küünetehnikuid. Kas riik saaks sundida kutseharidussüsteemi tootma rohkem vajalikke erialasid?

Programmeerijate poolest ongi Eestis alatootmine, on tükk aega olnud. Kuulun peaministri juures tegutsevasse IT nõukokku, kus oli viimasel korral jutuks Tartu ülikooli matemaatikateaduskonna laiendamine. Et tuleks rohkem haritud IT-spetsialiste. Kui mitusada aastas rohkem, ei julge praegu öelda, aga rohkem hakkab neid tulema.

Loomulikult on tähtis ka ettevalmistus. Olen Paides näinud, kuidas kutsehariduskeskus õpetab välja kõiki muid spetsialiste kui neid, keda kohapeal vaja. Õpetatakse hotelliteenindajaid, aga Paides pole õieti hotellegi. Seal on klaasitööstus, on sahatootmine. Hoopis neid spetsialiste peaks õpetama.

See on küsimus haridusministrile.

Inimesed, kes Haapsalus PKCst vabanevad, on väärtuslik tööjõuressurss. See nõuab kindlat närvi, et teha rutiinset tööd kvaliteetselt. Kindlasti leiavad nad tööd, aga kahjuks kõik mitte Haapsalus.

Rääkisin täna töötukassaga, et sügisel organiseeritakse siin minimess. Et viia kokku tööandjad ja potentsiaalne tööjõud. Kutsume siia ettevõtteid töötajatega kohtuma.

Paraku ei ole pakutavad töökohad Haapsalus, nad ei jää siia.

Paraku ei jää, jah, töökohad on Tallinnas ja mujal. Kõiki töökohti ei ole siin. Riigi mastaabis aga on tähtis, et nad jääks, mitte ei rändaks välja.

Suurema lisandväärtusega tootmise saamine ei käi ühe sõrmenipsuga. Seepärast on tähtis, et kellegi haridustee ei jääks pooleli, ei majanduslikel ega muudel kaalutlustel. Et oleks, mille pealt ehitada teaduspõhist majandust.

Teaduspõhine majandus on tore küll, aga kust see tuleb? Kutseharidussüsteem on suletud ring. Õpetatakse küünetehniku või hotelliteenindaja eriala, sest need on populaarsed. Raha saavad koolid populaarsuse järgi. Samal ajal on puudu näiteks programmeerijaid, keda õpetada oleks sama lihtne.

Ei ole tegelikult. Programmeerimine on hoopis teist klassi asi. See on keeruline. Kõik ei ole võimelised seda tegema.

Vaidlen vastu: programmeerimine ei ole keeruline, igaüks saab hakkama.

Mu abikaasal on IT-firma, tean, kui keeruline on tal leida spetsialiste. Kui ta võtab koolipingist inimese, tuleb ta ikkagi ise välja õpetada. Tean, et IT-mehi ei ole sama lihtne välja õpetada kui teenindajaid.

Hea küll, võib-olla oli IT kehv näide.

Olen nõus, näiteks klaasitööstusele võiks kutseharidussüsteem küll ette valmistada tööjõudu.

OECD raport on ka Eestile ette heitnud, et kutseharidussüsteem on vildak, toodetakse palju mittevajalikke erialasid. Aga see on haridusministri valdkond.

Ma ei tea, mil moel haridusministeerium koolidele riikliku tellimuse esitab. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimub, mis põhjusel maksab riik mingid sellised erialad kinni. Selles tuleb selgusele jõuda.

Küsitlenud Aivar Õepa