Arvo Tarmula, staatusega inimene

Läänemaal on vähe inimesi, kes ei tea, kes on Arvo Tarmula. Lääne Elu fotograaf on igal üritusel oodatud, sest paneb inimesed muhelema ja ennast mõnusasti tundma. Krambis inimestest ei saa head pilti.

Ajakirjanikul, eriti algajal, on Arvost palju abi, sest ta teab kõiki paiku ja inimesi. Ta loob kohe sundimatu õhkkonna ja esitab ise pooled küsimused. Mõnikord küsib just tema seda, mida ajakirjanik ei söanda küsida. Arvole ei panda pahaks, tema võib, aga Tarmula ei ületa kunagi hea maitse piiri.

„Staatusega inimene,” ütleb Arvo kohta harrastusfotograaf Tiiu Kammiste. „Teda eriti ei kritiseerita, sest ta on Arvo Tarmula.”

„Kinnine inimene,” ütleb Arvo kohta abikaasa Aino, kellega on nad koos elanud üle 40 aasta.

Arvo ise vaid muheleks sellise jutu peale – mõelge, mida tahate.

Arvo iseendast palju ei räägi. Ta räägib sellest, mida ta on näinud, lugenud, pildistanud. Arvol on enamasti iga asja kohta oma selge ja sirgjooneline arusaam, kuidas peaksid asjad käima. Kas Eestis või Haapsalus või kus iganes.

Smenast Canonini

Arvo esimene fotoaparaat oli Smena, nagu paljudel tolle aja inimestel. Selle ostis talle tädi, kes Arvot Pärnus kasvatas, sest ema ja isa olid juba 1941 küüditatud.

Asi läks tõsiseks, kui külla tuli Ameerika-tädi ja tõi Arvole ehtsa Canoni. 1980. aastail, mil mitte midagi saada ei olnud, oli see kõva sõna. Canoni firmale on Arvo siiani truuks jäänud, ainult et mudelid on aastatega uuenenud. Praeguse Canoniga on ta pildistanud 3–4 viimast aastat. See on käinud mõne korra paranduses, aga käib veel küll. Ta ei ütleks ta ära uuemast kaamerast, aga see maksab üle 3000 euro.

Fotograafia on kallis lõbu, tunnistab Arvo. Peale kaamera on vaja ka head arvutit ja skännerit ning kaameratelefoni, millega pilte otse sündmuskohalt Facebooki saata. Teinekord on see nagu otseülekanne. Näoraamatus on Arvol oma fänniklubi.

Isalt päritud anded

Isa õpetas Arvo pildistama. Esimesed isaga tehtud pildid on Alma-Ata lähedalt mägedest, kuid see ei olnud idülliline perereis. Politseieksperdist isa, ema ja isaõde vangistati suvel 1941. Arvo pääses, sest oli suvel vanaema juures Pärnumaal. Arvot kasvataski tädi.

Oma ema ja isa nägi Arvo uuesti alles palju aastaid hiljem. Kui keskkool ja sõjaväeteenistus Kiievis olid läbi, sõitis Arvo rongiga läbi suure Venemaa vanemate juurde Alma-Atasse ja jäi sinna peaaegu aastaks. Et pärast vangilaagrit ei lubatud isa ja ema veel kodumaale, seadsid nad end sisse Kasahstani pealinnas Alma-Atas. Isa lõpetas ülikooli ja oli hinnatud insener. Ta oli andekas joonistaja, Siberis vangis olles pidi ülemustele maalima Lenini pilte. Isal olid Arvo meelest lahtised käed iga asja peale, eriti hästi istus talle puutöö. Alma-Ata mägedes kolades saigi Arvo isalt esimesed õpetused, kuidas pildistada ja mida tähele panna.

Elu ilusaim aeg

Loodus on suur vaheldus ja hingepalsam ajalehefotograafi tööle, ent inimest peab Arvo fotograafias siiski peamiseks. Mida kõike on ta pildistanud! Kaks korda Rootsi kuningapaari, koledaid õnnetusi, pulmi ja matuseid, lõputult argi- ja pidupäevi. Reportaažid. Iga päev uus koht ja uued inimesed, uued situatsioonid.

„Ateljeefotograafiks pole ma kunagi tahtnud saada,” tunnistab Arvo.

Ajalehefotograaf on oma aja kroonik. Eriti selline nagu Arvo Tarmula, kes ei puudu naljalt mitte üheltki suuremalt ja tähtsamalt ürituselt, olgu päev või öö, püha- või argipäev. Ta on öelnud, et pole mitte ühelegi üritusele pidanud piletit ostma, sest tema ees ei ole suletud uksi.

1970. aastal tuli Arvo sõbra kutsel Pärnust Haapsallu, temast sai KEKis mõõtetehnika insener. Kontrollis mõõteriistu, viis manomeetreid ja muid aparaate Tallinna kontrolli. Poole ajast oli insener, teise poole piltnik. Ta tunneb Läänemaad põhjalikult, sest kõik tollal ehitatud karjalaudad, töökojad, viljakuivatid, heinaküünid ja elumajad on tal üles pildistatud.

Oma elu ilusaimaks ajaks peabki Arvo KEKis töötatud aega, sest siis sai volilt fotograafiale pühenduda. Rikas asutus soosis tema tegevust, ostis laboriseadmed, sai reisida. Kaks korda käis Arvo Kaug-Idas – Kamtšatka ja Vladivostokini välja.

„Turul müüdi punast kalamarja ämbritega!” meenutas Arvo. Rännata sai Karjalas ja Kaukaasias.

Nõukogude aega jäävad ka Haapsalu fotoklubi hiilgeajad. Siis püüeldi kõrge kunsti poole, katsetati, õhati iidolite järele ja püüti ise niisama häid pilte teha kui nemad. Iidolid on nüüd juba manalamehed: Peeter Tooming, Kalju Suur, Endel Veliste jt, aga aeg ei ole nende kunsti karvavõrdki pisendanud. Arvo võib neid kõiki oma sõpradeks nimetada.

Kõrvaltvaatajale tundub, et pildistamiseta ei möödu Arvol ühtki päeva. Arvo ise ütleb, et seda tuleb vahel siiski ette. Pakun, et üks selline aeg võis olla, kui ta paari aasta eest mõne päeva intensiivravipalatis oma tervist turgutas.

Aga ei, see polnud see päev. Sealgi oli tal väike fotokas kaasas.

„Tegin õdedest pilte.”

Kellest siis veel!

Oma näituste üle pole Arvo arvet pidanud.

„Sadakond,” pakub ta.

Parim pilt ootab alles tegemist

„Loomulikult mitte,” vastab Arvo küsimusele, kas parim pilt on juba tehtud. Mida muud üks otsiv ja rahutu kunstnikuhing vastata saakski. Tõelise kunstniku parim pilt ootab alati alles tegemist.

Kõige muu suhtes on Arvo leplikum.

Nagu elu, ei saa fotograaf tagasi kerida käestlastud hetke.

„Ma ei saa ju lennukist välja astuvale presidendile öelda, et minge, palun, tagasi ja tulge uuesti, sest ma ei jõudnud klõpsu teha.”

„Ka elu ei saa tagasi kerida,” ütleb Arvo. „On, nagu on, ja mis läinud, see läinud.”

Teised Arvost

Aino Tarmula, abikaasa

Arvo on leebe inimene, mina jälle käredam. Nõnda me teineteist täiendame. Arvo on olnud kogu aeg esiplaanil. Kui omal ajal olid KEKi peod, tundsin end tihtipeale müürilillena, sest Arvo sahmis peol pilte teha. Talle meeldib igasugu üritustel ja laagrites käia ja pildistada. Arvole on tema kaamera kõige tähtsam, see on tema abikaasa ja armastus. Olen sellega harjunud, et koju tuleb ta siis, kui kõht läheb tühjaks.

Tiiu Kammiste, fotohuviline

Arvo on minu mentor. Ta on mulle õpetanud fotograafia algtõdesid. Teinekord kutsub mind kaasa pildistama. Kui on halb ilm ja ma ei viitsi minna, ütleb ta: mis fotograaf sa oled, kui ilma kardad. Fotograaf peab iga ilmaga hea pildi saama. Arvo on natuke edev ka. Kui teda ennast pildistada, ei hakka ta eputama, et mis sa jamad, ma ei ole fotogeeniline või mis juttu inimesed tavaliselt neil puhkudel räägivad. Arvo ütleb poosetamata, et tee üks ilus pilt; haarab mõne kena näitsiku kaenlasse, võtab sisse elegantse poosi ja saadab võluva naeratuse otse kaamerasse.

Arvo Tarmula

• Sündinud 11. mail 1937 Pärnus
• 1956 lõpetanud Pärnu Koidula gümnaasiumi.
• Lõpetanud kaugõppes Tallinna polütehnikumi elektri eialal.
• Veebruarist 1970 Haapsalus.
• 1989. aastast Lääne Elu fotograaf
• Haapsalu fotoklubi liige, Eesti fotokunsti ühingu liige selle asutamisest peale 1970. aastail
• 1970 abiellus Aino Vihmaniga
• 1971 sündis tütar Kai.
• Lapselapsed: 16aastane Tjorven, seitsmekuine Norman Robert
• 2006 Haapsalu linna vapimärk
• 2013 Valgetähe V klass

Fotod: Arvo Tarmula erakogu

Arvo ja kuningas, Rootsi riigipea Carl XVI Gustav Haapsalus.

Lääne Elu fotograaf Arvo Tarmula koos tütre Kai ja tütretütre Tjorven Morgan Rebasega. Tütar Kai arvamus on Arvole kõige tähtsam.

Isaga Pärnus 1939.