2

Karin Uibo: Riskilaste probleemide lahendamisel on edukad tugevad kogukonnad

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Lääne prefektuuri haldusalas tehakse riskiperede probleemide lahendamisel tõsist tööd. Süveneva iseloomu ja sotsiaalse taustaga probleemide ära hoidmisel on oluline kõigi kogukonnaliikmete aktiivsus oma piirkonna probleemsete perede laste märkamisel, kirjutab Lääne prefektuuri vägivalla alase töö koordineerija Karin Uibo (pildil).

KarinUiboLääne prefektuur saab aastas teada umbes 800 perevägivalla juhtumist ja neist veidi alla poole on toimunud laste osalusel. Enamasti on politsei teavitamise hetkeks olukord juba väga tõsine. Samas võib eeldada, et mitte kõik juhtumid ei jõua politseini, mistõttu on äärmiselt oluline kogukonna ja ametkondade töö, et märgata juba varaseid ohumärke ning saada infot peredest, kes abi vajavad.

Statistika on oma olemuselt uinutav, sest inimesed kipuvad numbrite taha ära kaduma. Räägin ühe konkreetse loo ilmestamaks elu, mille lahutamatuks osaks on saanud hoolimatus ja vägivald. Andres (nimed muudetud), sattus politsei tähelepanu alla juba päris pisikesena. Omapäi uitavast 4-aastasest teatavad naabrid või teised täiskasvanud. Ema pole kodus ja poiss koju minna ei taha. Politsei viib Andese kas turvakodusse või koju. Sama aasta esimesel jõulupühal, viiesena, jääb ta kodukoha poes vahele vargusega. Järgnevatel aastatel saab politsei mitmeid teateid Andrese hulkumisest. Kaheksa-aastasest Andresest teavitab kasiinotöötaja, kelle sõnul käib poiss hasartmängukohas ema otsimas. Ta ütleb, et ema oli poisi juba imikuna mitmel korral kasiino ukse taha kärusse unustanud. 9-aastasena ärandab Andres sõiduauto.

Koolis kohtab poiss samavõrd keerulise minevikuga kolm aastat vanemat Karmot. Poistest saavad n-ö partners in crime. Karmo ema on püsiva töökohata ning hädas alkoholi ja oma elukaaslastega. Politseile teadaolevalt on laps kogu elu olnud tunnistajaks kodusele vägivallale. Kui ema alkoholitarbimine pikaks venib, viib politsei nii Karmo kui tema venna turvakodusse. Peretülide tõttu põgeneb poiss mitmel korral paljajalu õue möödakäijatelt abi otsima. Kodune olukord ajab Karmo hulkuma ja vanemaks saades hakkab vägivald puudutama ka otseselt teda. 11-aastasena läheb Karmo juba ise turvakodusse ja annab teada, et kodus on purjus ema, kes sai oma elukaaslaselt peksa ning väike vend. Politsei toob ka väikevenna pereabikeskusesse.

11-aastane Karomo, väikevend ja Andres uitavad mööda linna ning üritavad end varastades end ära toita. Vahel satub näppu ka alkoholi ja noored proovivad reaalsusest põgeneda kodukeemiast tuntud ainetega. Selleks ajaks on mõlemad poisid juba aastaid ka kohaliku sotsiaaltöötaja murelapsed, sest koduse keerulise olukorra tõttu luhtuvad katsed nende ellu turvalisust luua.

Riskiperede lapsed nõuavad ametkondadele lisaks kogukonna järjepidevat märkamist

Andresed ja Karmod ei ole Eestis erandid. Me teame oma piirkonnas lapsi, kelle lood on sama kurvad ja sama tõsised. Teame ka seda, et nende lugude ära hoidmiseks on vaja ohumärke tähele panna võimalikult vara. Karistamise ja ajutise turvakodu kõrval peavad olema süsteemsed lahendused nende perede aitamiseks. Politsei on enamasti vahetu hädaohu kõrvaldaja, info tooja ja süütegude menetleja rollis ent probleemi sisuga tegelevad lastekaitsjad, sotsiaal- ja noorsootöötajad. Politsei eestvõttel on Lääne prefektuuris alustatud koostööd, et tuua ühise laua taha kõik need osapooled, kes probleemseid peresid aidata saavad.

Lääne prefektuuri haldusalasse jäävates Pärnu-, Saare-, Hiiu-, Lääne-, Rapla- ja Järvamaal on sellel aastal toimunud ümarlauad riskiperedega seotud võimalike lahenduste arutamiseks. Kokku on võetud politseinikud, sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad omavalitsustest, prokuratuur, ohvriabitöötajad ja maavalitsuse esindaja, kellest igaühel on oma roll kas kodukülastuste, kiire süüteomenetluse, tugiprogrammi suunamise, nõustamise või vajadusel ka materiaalse toe näol. Mida varem pere abi saab, seda suurem on tõenäosus, et probleemid lahenevad.

Uuringute kohaselt teatab vägivalla ohver ise politseile alles väga äärmuslikust või juba kümneid kordi toimunud löömisest. Lähedased ja naabrid näevad aga ohumärke enamasti tunduvalt varem. Nendest märkidest ei tohiks mööda vaadata. Ei ole lihtne aidata inimest, kes ennast ise aidata ei luba või probleemi ei tunnista ent politsei kogemus selliste juhtumitega on ühene – vägivald kordub ja süveneb ning probleemi ignoreerimise tagajärjeks võib olla kellegi surm või rikutud elu. Seega on kogukonna, politsei ja sotsiaaltöötajate ühistel pingutustel väärt eesmärk.

Pärnu noorte vabaajakeskus on alustamas sotsiaalruumi kaardistamist, et luua baas iga probleemse lapse isiklikuks aitamiseks. Sotsiaalruumi analüüsiga kaardistatakse kogukonna ja selle liikmete sotsiaalne taustsüsteem ja olemasolevad tugiteenused, sotsiaalsed probleemid, infrastruktuur jne. Uue lähenemisena proovitakse mobiilset noorsootööd, mis tähendab nõustava ja abistava töö viimist füüsiliselt noorte juurde. Paraku pole igas piirkonnas võrreldavad ei võimalused ega huvi probleemi lahendamise vastu. Noortekeskused on sageli lihtsalt huvidepõhised tegevuskeskused, millel puudub igasugune valmisolek riskilastega tegelemiseks. Samuti seab piirangud vähene suhtlus riskilastega tegelevate teiste ametkondadega. Lääne prefektuuri politseinikud on koolitanud noortekeskuste, koolide ning lasteaedade töötajaid ja annavad regulaarselt infot nii pahandustesse sattunud laste kui ka võimalike lahenduste kohta. Probleemide teadvustamine ja nendega pidev tegelemine on tugeva kogukonna tunnus.

Mida märgata?

Suveperioodil on politsei jaoks sagenenud väljakutsed, kus naabrid annavad teada omapäi pidutsevatest lastest. Samuti antakse teada joomatsüklisse sattunud vanematest, kellel kodus väikesed lapsed. Selliste teadete puhul ei tohi olla valehäbi või süümepiinu kellegi ellu sekkumise pärast. Teadetega aidatakse neid, kes iseennast võib olla aidata ei saa. Ükski laps ei ole ära teeninud hooletusse jätmist. Pidevalt omapäi uitavatest vanemliku hooleta lastest ootab infot lastekaitse või sotsiaaltöötaja. Kui olukord nõuab viivitamatut sekkumist, siis tuleb teavitada politseid.

Kui jätame nõrgemad ja nooremad ühiskonnaliikmed hoole, usalduse ja hea eeskujuta, siis on paratamatu, et selline suhtumine saab tänaste noorte normiks ka täiskasvanuna. Kokkuvõttes loob see nõrga sidususega kogukonda, kus valdav on vastastikune apaatsus ning vägivallaga probleemide lahendamine on igapäevaelu osa. Hiljem nende tagajärgedega tegeleda on aga veelgi keerulisem, kui täna sekkuda ja midagi muuta.

Karin Uibo, Lääne prefektuuri vägivalla alase töö koordineerija

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Õiglane.
Õiglane.

Selle asemel etr tegelda ebaterve ühiskonna tagajärgedega peaksite püüdma kaotada põhjustaja.Muidu tuleb välja et te võitlete nagu Don Quijote tuuleveskitega…Arvan jah et kõigepealt tuleks kaotada põhjus miks ollakse vägivaldsed,sest keegi ei sünni vägivaldsena…

Psühhiaater
Psühhiaater

Selle artikliga seoses kerkis mul esile mitu küsimust. Miks selle pere lapsi asenduskodusse ei paigutatud? Ilmselgelt vanemad ei olnud vanemlikke kohustusi täitma, nii laste füüsiline kui psüühhiline turvalisus ja areng olid ohus. Ka peale korduvaid vägivallategusid ja hooletusse jätmisi vaatasid politseinikud ja sotsiaaltöötajad ikka asja pealt. Kogukond võib kuipalju probleemidest teada anda, aga kui endine situatsioon jätkub, siis pole sellest kasu miskit. Mis üldse sellistel juhtudel on lastekaitsetöötaja vastutus siin? Kas see laps psühhiaatrilise konsultatsiooni ka sai? Valus on näha, kuidas poolele teel pidama jäämine on võrreldav mitte millegi tegemisega.

wpDiscuz