10. detsembril etendub Haapsalus Ühenduse R.A.A.A.M. lavastus “Soolo”, kus ainsa näitlejana astub publiku ette Hendrik Toompere.
“Soolo” on groteskielemente sisaldav irooniline draama, peategelaseks üliinimese kompleksiga püstirikas kollektsionäär. Ta jumaldab maalikunsti, ostes oksjonitelt kokku maailma maalikunsti pärle. Koguja on leidnud originaalse viisi, kuidas samastuda vanade meistritega ja kuidas teisaldada nende geniaalsust. Kuulsate kunstnike maale kulinaarselt töödeldes ja süües usub ta, et sel viisil omastab ta “kõik kunstiteostes peituvad vitamiinid”, s.o. loojate vaimse ja füüsilise energia.
Lavastusest räägib lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere.
Kas lavastuses toimuv on päriselt toimunud?
Elu on ikka vist nii rikas – ja absoluutselt kõik on toimunud –, et välja mõelda midagi elust rikkamat on raske.
Et süüakse ära paar pilti – seda võiks käsitleda kujundliku käiguna. Erakordselt palju kultuuri- ja kunstiväärtusi on peidetud inimeste keldritesse. Me ei tea, kas nad seal on ja kas neid kunagi üldse näha saab.
Seda saab laiendada üleüldisema pinna peale: enamik maailma rikkusi on väga väheste inimeste käes ja ülejäänud võivad sellest vaid und näha.
Miks Teie mängitav tegelaskuju teeb seda, mida ta teeb? On ta hull?
Ei ole hull. Te ju teate, et selleks, et mingites asjades naudingut saada, tuleb hakata naudinguid vaikselt suurendama. Selleks, et inimene tunneks end hästi, lähevad droogid kogu aeg kangemaks. Midagi muud enam ei aita, peab pildi ära sööma.
Kas Te reaalselt sööte laval pilte?
Selle teadasaamiseks tuleb ise vaatama tulla.
See on Teil esimene monotükk.
Jah. Esimest korda mängin monotükki, esimest korda lavastan.
Ma tegin kogu aeg üksinda proove. Alles paar viimast korda näitasin Ervinile (teksti autor Ervin Õunapuu – R.T.) ja Märdile (produtsent Märt Meos – R.T.). Teksti kohendasin miniatuurselt. Mängin ikkagi täpselt nii, nagu Ervin on kirjutanud.
Olete soleerinud ka väljaspool Eestit.
Broadway lava jaoks tegin ingliskeelse versiooni, 10 minutit lühema. Nepalis mängisin eesti keeles, subtiitritega. Seal oli uskumatult hea publik, poleks osanud üldse arvata! Mõtlesin, et Euroopa värk, ei leia kõlapinda, aga vastupidi, just leidis.
“Soolo” esietendus oli üldsegi Jerevanis, kus see oli millegipärast pandud 500-kohalisse saali. Ja saalis oli 70 inimest, pealegi nad istusid veel hajusalt. Aga mängimise ajal nägin, kuidas tagant tulid ette istuma kaks inimest ja sellest sain nii palju hoogu juurde, tuju läks heaks.
Pärast rääkisin paari inimesega, kes meid kantseldasid. Seal oli üks poiss, kes vaatas proovis ja ka õhtul. Ja ta ütles, et kaks etendust läks aega, et asjale pihta saada.
Ega ta väga lihtne etendus ei ole, mitte just väga meelelahutuslik.
Milline ta siis on?
Väga kummaline, eriline. Ei ole igav. Aga jah, ei ole kõige lobedam roog, soust ja kartulipudru. Peab natuke vaeva nägema.
Kuidas inimesed Eesti eri paikades etenduse vastu on võtnud?
Seinast seina. Täieliku hämminguga: nad ei oska öelda ei ega jaa, see tundub kõik nii võõras. Aga suudavad ka nautida.
Ma tean, et ma mängin seda väga hästi.
Mulle just meeldibki aeg-ajalt selliseid asju teha. Pühapäeval esietendub Eesti Draamateatris komöödia “Leke”, millele on tulevikus raske pileteid saada. Need asjad peavad olema tasakaalus: nalja ja teise küljega karmimat.
Kuidas Haapsalu raudteejaam mängukohana tundub?
Ei ole ausalt öeldes vahet, ma suudan adapteeruda iga kohaga. Ideaalis mängitakse seda black box’is, kuid olen mänginud väga erinevates kohtades: mõisates, aulates, ka näiteks Narva kolledži fuajees, kus taga klaasseinad.