Kohila metsaseltsi juhatuse liige Heiki Hepner kirjutab jahiseadusest metsakasvataja ja –omaniku positsioonilt.
Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne N. Liidu okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.
Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Selle väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud.
Milline on olukord tegelikult?
Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Eesti erametsaomandist ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju seal omanike hulgas välismaalasi on, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, aga on ilmselgelt kahepalgeline heita seda metsaomanikele ette.
Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem.
Kuidas on aga lood maakasutuse suurusega ja kaasatusega? Metsaomanike huve kaitseb uue jahiseaduse tegemisel Eesti erametsaliit (EEML). EEMLi liikmed on metsaühistud, kus on võrdne hääleõigus nii suurtel kui ka väikestel maaomanikel. Maaomanikud ise pole jahinduse küsimuses omandi suuruses vastuolu näinud – pigem on rahulolematuse põhjus see, et metsaomanikul on seni puudunud võimalus oma maal jahindusküsimuste üle otsustada. Kui EEMLi kuuluvad ainult mittetulundusühingud, kus igal liikmel on üks hääl, olgu tal siis omandi suurus 1 ha või 1000 ha, siis Eesti jahimeeste seltsi kuuluvad ka osaühingud, kus kaasarääkimise võimalus sõltub rahakoti suurusest teatavasti õige oluliselt. Olukord pole sugugi teistmoodi ka maakasutuse seisukohalt. Kui ühe metsaomaniku käes on keskmiselt 10 ha ümber metsa, siis ühe jahimehe kohta tuleb jahimaad keskmiselt 25 korda rohkem!
Kolhoosikord võib teinekord olla ka omamoodi hüve. Maaressurss on jahinduses sisuliselt käes tasuta, sest riigile makstakse ressursitasu vaid 0,15 €/ha. Maamaks, mida metsaomanik sellelt maalt tasuma peab, on kuni 40 korda suurem!
Mis on aga tänase jahinduse majanduslik väärtus aastas? Võttes aluseks riigimetsa jahipiirkondade keskmised oksjonihinnad, võime rääkida summast, mis küünib 8 miljoni euroni. Võime ka kalkuleerida kokku selle liha väärtuse, mis igal aastal metsast kütitakse. Ainuüksi põdra, hirve ja metssealiha kokkuostuväärtus on tagasihoidlikult üle 3,3 miljoni euro. See summa ei kajasta veel jahiturismist teenitavat tulu, mille usaldusväärne arvestus praktiliselt puudub.
Kolhoosikorra ja mõisamajanduse edukas sümbioos
Ehk annavad mõned näited aimu eelmainitud äri suurusjärgust ning kolhoosikorra ja mõisamajanduse edukast sümbioosist.
Näiteks pakub Vihula mõis võimalust oma külalistel 20 000 ha Rägavere jahialal jahti pidada päevahinnaga 150 eurot. Lisaks tuleb turistil eraldi maksta jahitrofee eest – üle 10 kg trofeesarvedega põder maksab üle 3000 euro ja punahirv üle 4000 euro. Üle 200 kg karu eest tuleb välja käia 3990 eurot ja ilvese eest 1500 eurot jne.
Juba alates 1993. aastast on Taagepera loss pakkunud koostöös Tündre OÜga jahipidamist ligi 18 000 ha suurusel jahimaal. Jahipäeva hind on 130 eurot ja trofeede tabamisel kehtib eraldi hinnakiri. Pädaste mõis pakub jahipakette, milles näiteks kolmepäevase linnujahipaketi „jahikomponendi“ osa on 390 eurot.
Paraku ei tähenda eeltoodu, et ulukikahjustuste korral võiks maaomanik loota võrdset kohtlemist. Seaduse eelnõu, mis on praegu riigikogus menetluses, lubab metsaomanikule ulukikahjustuste hüvitamiseks „tervelt“ 100 eurot hektari kohta, mis kataks 10% tehtud kuludest. 90% kahjudest jäetakse metsaomaniku kanda.
Ma isegi ei oska seda võrdust 10:90 mingisse varasemasse aega paigutada. Oli see siis, kui meil oli kolhoosikord või mõisaaeg? Mine võta kinni.
Heiki Hepner,
Kohila metsaseltsi juhatuse liige
