Jälgime murega nii avalikkuses kui ka kuluaarides toimuvat diskussiooni muuseumi tuleviku üle. Praktiliste kaalutluste kõrval kiputakse unustama Eesti Rahva Muuseumi tähtsust nii eesti kultuuri ja identiteedi kui ka laiemalt kõigi soome-ugri kultuuride säilitaja ja tutvustajana, meie rahvusriigi alustalana.
Ülemöödunud sajandi keskpaigas hakkas „maarahval“ tekkima arusaam oma rahvakultuurist kui millestki väärtuslikust, mille üle saab uhke olla ja mida tasub järeltulevatele põlvedele säilitada. Muuseumimõtte areng näitas rahvusliku eneseväärikuse tõusu – eesti muuseumi hakkas looma rahvas, kes tunnetas ennast rahvusena ja omas kultuurilist mälu. Saja aasta jooksul, läbi mitmete riigikordade aitas muuseum säilitada ühe väikese rahva suurt usku oma kultuuri elujõulisusse. Eesti Rahva Muuseumil on olnud kandev roll Eesti riigi loomisel ja taastamisel.
Eesti Rahva Muuseum on oma vajadustele loodud kodu oodanud asutamisest peale. Nii nagu 20. sajandi algul, nii asuti ka taasiseseisvumise eel koguma rahva annetusi oma maja ehitamiseks. Eesti Rahva Muuseumist sai üks olulisemaid kodu- ja väliseestlasi liitvaid eesmärke.
Selge on see, et muuseum ei saa eksisteerida ega töötada majata ja see maja peab vastama muuseumitöö spetsiifikale. Päris kindlasti ei sobi 19. sajandil kohtumajaks ehitatud hoone ega ka 1940. aastatel raudteelaste klubiks ehitatud hoone, kus muuseum praegu paikneb, hindamatu väärtusega kogude hoidmiseks, läbitöötamiseks ja avalikkusele tutvustamiseks. Suuresti rahva annetustest koosnevad nii Eesti kui hõimurahvaste kogud on maailmas ainulaadsed. Eesti Rahva Muuseumi töötajatel oli südikust päästa need Teise maailmasõja hävingu eest, hoida alles ja süstemaatiliselt täiendada hilisematel eestluse jaoks rasketel aegadel. Seda enam peame nüüd, vabas riigis püüdma säilitada seda asendamatut varasalve oma ajaloo mõtestamisel. Kui see pingutus nüüd katkeb, võib hindamatu esemekogu raskete hoiutingimuste tõttu oluliselt rohkem kannatada, kui see juba praeguseks juhtunud on.
Kogudes esemeid, mis meenutavad meile möödunut ja kunagi tulevikus aitavad aru saada tänastest tegemistest, kirjutab rahvas oma ajalugu. Ise, nii, nagu ta seda näeb, tunneb ja armastab. Meie eilse päeva märgid on Eesti Rahva Muuseumis hästi hoitud ja kõigile huvilistele avatud, aga meil on vastutus ka tänase ja homse ees. Ainult koos saame olla kindlad, et meie ajalooraamatus ükski lehekülg vahele ei jää või tulevasele lugejale arusaamatu ei tundu. Et me ei peaks kunagi uuesti alustama sealt, kus Jakob Hurt oli juba 1871. aastal kirjutades „Mis lugu rahva mälestustest pidada“. Hoidkem siis oma tubli abimeest, muuseumi, sest nii toetame iseennast.
Eesti Rahva Muuseum vajab uut kodu!
Tanel Linnus, ERMi Sõprade Selts
Ingrid Rüütel, Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu
Anzori Barkalaja, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
Ene Lind, Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakond
Tiina Jääger, Eesti Vabaharidusliit
Peeter Sgirka, Rahvusvaheline Eesti Filatelistide Selts
Ants Linnard, ERMi Postimuuseumi Sõprade Selts
Valter Haamer, Eesti Kultuuriseltside Ühendus
Andro Roos, Vanemuise Selts
Tõnu Tammar, Eesti Tööõpetajate Selts
Kristi Teder, Eesti Käsitööõpetajate Selts “Aita”
Anu Randmaa, MTÜ Rahvarõivas
Liivi Soova, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit
ERM- i asukoht ja mastaabid on absoluutselt valed,ta peaks olema kuskil Tallinna lähedal,et külastajad(turistid) seal käiks ja vähemalt osa kuludest tagasi teeniks. Selle mausoleumi ehitus tundub olevat rohkem valitsusliidu magus tellimus oma toetajatest ärimeestele….
tala.Kultuuritempel saab olla ikka sammas mis tugineb mingile alusmüürile/juurekavale…alustala ei saa olla kõige väljaulatuvam/silmapaistvam/kulukam osa rajatisest/ süsteemist.
Kultuurirahval tasuks maise elu reeglitega tutvust ka vahel
teha,loodusseadused kehtivad kõigile-isegi kultuurile.
Keegi pole kahtluse alla seadnud muuseumi tähtsust ja vajalikkust.Kahtluse alla on seatud asukoht ja projektlahendus.Kas meie rahvas on nii jõukas,et suudab kinnimaksta kommunaalkulud ca 13-15 miljonit €aastas samal ajal kui kõik kiratseb?
Küsimus on muuseumi defineerimises. Näiteks ajakirjanik Sulev Vedler möödunud laupäeval Rahva Teenrites ütles mitu korda, et muuseum on meelelahutusasutus, mille mõte ja ülesanne lähtub sellest, mida ta külalistele pakub, kui hästi ja kui paljudele külalistele pakub. Sellest loogikast oleks muidugi vaja rehkenda, kuhu muuseum ehitada, et sinna võimalikult palju rahvast tuleks. Aga tegelikult ei ole ükski korralik muuseum lihtsalt vanade asjade näitus, vaid kogub, säilitab ja teeb teadust – need on minu arust ERMi jaoks tähtsamadki ülesanded.
100% nõus.
Milleks selline nn “alustala” ERM-i näol kui tala peal valitseb tühjus,vaesus noored jooksevad riigist minema.
Kelle jaoks me seda igavesti kallist monumenti ehitame? Praegu lihtsalt tuleb välja , et mõni mees tahab end jäädvustada ajaloo annalidessse.
Tuleks kindlasti algatada liikumine “EI ERM-i ehitusele” sellisel kujul ja sellisesse asukohta.