Kära raamatukogude ümber on viimasel ajal võtnud sellised mõõtmed, et on peaaegu võimatu terasid sõkaldest eraldada. Emotsioonid keevad üle, nii et lõpuks ei tea enam keegi täpselt, mida minister Lang raamatukogutöötajatele õieti ütles, veel vähem seda, mida ta mõtles.
Esialgu üsna radikaalsena tunduvaid seisukohti vaagides paistab, et Läänemaal töötavadki raamatukogud enam–vähem nii, nagu minister tahaks. Väärtkirjanduse arvelt pole kokku hoitud, kultuuriväljaanded käivad ja loetavuse edetabelitesse satub välisautoreid haruharva, nii et laenutuste raha jääb ilusti koju.
Uudiskirjanduse lugejadki lepivad kannatlikult sundooteajaga, mis kestab paarist–kolmest nädalast mitme kuuni, mõnikord jälle ei lepi ja lähevad raamatupoodi.
Samas ei saa arutelu kohta ka öelda, et palju kisa, vähe villa, sest võib–olla tulu veel tõuseb. On hea, et raamatukogudest räägitakse, sest muu hulgas räägitakse siis ka rahastamispõhimõtetest, mis on praegu kõike muud kui õiglased. Olukorras, kus riigi eraldis on ülinapp ja 2008. aastast saadik neljandiku võrra vähenenud, on raamatukogud jäetud kohalike omavalitsuste meelevalda ja seatud väga ebavõrdsesse seisu. Nõutakse aga kõigilt ühtemoodi, sõltumata sellest, kas kohalikku raha on 50 või 500 protsenti kogu eelarvest.