0

Matsalust leiti muinaslaeva tükke

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Pedagoogikateadlane Tõnu Ots seiramas oma kodutalu juurest rannaveest välja toodud haruldasi laevatükke. Foto: Katrin Pärnpuu
Pedagoogikateadlane Tõnu Ots seiramas oma kodutalu juurest rannaveest välja toodud haruldasi laevatükke. Foto: Katrin Pärnpuu

Üleeile tõid teadlased Matsalu lahest Keemu sadama lähedalt välja laevatükke, mis tõenäoliselt kuuluvad keskaegsele purjelaevale ehk kogele.

Umbes tunni ajaga otsiti varem märgistatud kohtadest 8–9kraadisest laheveest välja ja kanti kaldale 11 pigimusta rasket laevatükki, neist suurim nelja meetri pikkune.

Muinsuskaitseameti nõunik Maili Roio rääkis, et tegu on ülivana laeva kaareosadega. Tükid lebasid kahes kohas kaldast 50 ja 100 m kaugusel vöö– ja rinnakõrguses vees.

Kui tegu on sama laeva tükkidega, mis leiti Keemu sadama lähedalt veest viis aastat tagasi, kuuluvad need tõenäoliselt 13. sajandist pärit suuremat sorti kogele.

„Detailid on suhteliselt massiivsed,” märkis muinsuskaitseameti  koosseisuväline spetsialist Hendrik Kivirand.

Kuigi nii väheste detailide järgi on laeva kogupikkust raske hinnata, võiks see Kiviranna sõnul jääda paarikümne meetri kanti.

Pedagoogikateadlase Tõnu Otsa kodutalu juurest rannaveest leidis laevatükid suvel tema poeg Peeter Eerik Ots.  Et viis aastat tagasi oli samast kandist juba kolm kogetükki leitud, teadis mees otsida. „Igale toiakale pööras tähelepanu,” ütles Tõnu Ots.

Tõnu Ots rääkis, et poeg leidis laevatükid, lammutades vee peale tekkinud ujuvat saart. „Keset lahte kasvasid põõsad, ta päästis neid lahti,” rääkis Tõnu Ots.

Pärast leidmist käivitus sama sündmuste jada nagu 2005. aastal, kui Tõnu Ots ise jäi ujudes jalgupidi kogetüki külge kinni: kohapeale kutsuti Lihula kandis elav ajaloolane Mati Mandel, kes leiu haruldust kinnitas, seejärel pealinna teadlased, kes omakorda tükke juurde leidsid.

Maili Roio sõnul on leid tähelepanuväärne, isegi unikaalne, sest selletaolisi on ülivähe. „Kui leiaksime ka laevavraki kompaktse põhja, siis oleksid senised leiud veelgi väärtuslikumad,” ütles Roio.

Praeguseni ei teata täpselt, kuidas kogesid ehitati, sest ühtegi nii varasest perioodist pärit kompleksset leidu ei ole.

Koos viie aasta taguse leiuga on tükke praegu kokku 14. Kui Matsalu laht annaks neid edaspidigi välja, saaks lõpuks võib–olla kokku panna terve laeva. „Praegu on ta nagu poolik pusle,” ütles Roio.

Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi konservaator Tarvi Toome rääkis, et tükid on pärit laeva eri kohtadest, seni pole leitud ühtegi terviklikku kaart ega kiiludetaili.

Eriti tähelepanuväärseks muudaks leiu, kui selguks, et alus on kohapeal ehitatud, aga väga tõenäoline see Toome sõnul ei ole. Küll võib olla Keemu vees peidus kogu laev, sest senised leiud on paiknenud väga kompaktselt.

Tõnu Ots rääkis, et sattus umbes 15 aastat tagasi kalastades paari–kolme meetri sügavuses vees varitsenud terviklikule vrakile, mida ta tookord pidas kohaliku kombe järgi jaanipäeval vee peal süüdatud paadi jäänusteks.

Ots kirjeldas, kuidas spinningukonks kippus jäänuste taha haakuma, mis segas kalapüüki. „Hakkasin seda paika vältima,” rääkis Ots.

Kui tollane oli tõepoolest kogevrakk, siis arvatavasti pillutas jaanuaritorm tükid lähikonda laiali.

Viis aastat tagasi hakkas kolm puutorakat madalast rannaveest välja turritama, nii et Ots kutsus sõbra, Järise küla mehe  Tiit Mesila appi ja vedas need kaldale: segab ujumist ja on lastele ohtlik. „Olen ujuvat prahti merest ennegi välja tassinud,” rääkis Ots.

Prahiks peetu osutus lähemal uurimisel kolmeks 700 aasta vanuseks kogetükiks, nii et lõkkepuid mehed sellest ei saanud ja esialgne plaan läks vett vedama.

Maili Roio sõnul raskendab edasisi otsinguid, et vettinud puit on pinnasega väga sarnane. Teadlased aga ei jäta jonni. Varem või hiljem tullakse tagasi, kuni meri veel mõne tüki välja annab.

Neljapäeval reisisid veest välja toodud ja kuivamise vältimiseks hoolikalt kilesse mähitud laevajäänused väikese sinise auto järelkärus Tallinna Ülikooli ajaloo instituuti, kus neid hakatakse konserveerima.

Et sajandeid vees ulpinud laevatükid järsust kuivaletulekust vapustust ei saaks, pannakse need paariks kuuks spetsiaalsesse lahusesse likku, seejärel 23 miinuskraadi kätte külmkuivatusse.

„Vahest kevadeks saavad esimesed jupid valmis. Puidu konserveerimine on hästi pikaajaline protsess,” rääkis Toome.

Tükkide kohta on teada, et need on tammepuust, vanuse poole sajandi täpsusega määrab süsinikanalüüs, mis võtab kolm kuud.

Esialgu pole teada, kuhu lähevad arvatava koge tükid tulevast kevadest. Kolm varasemat leidu asuvad praegu Lihula muuseumis, mille tulevik on määratlemata: muuseum on suletud ja pole teada, mis sellest saab edasi.

Maili Roio sõnul tuleks järgida printsiipi, et kõiki tükke eksponeeritaks koos ja võimalikult kohalikus kontekstis.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz