Mihkel Oviir: Vaid tõele näkku vaatamine aitab Eestit edasi

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Riigi tuleviku kindlustamine nõuab struktuurseid reforme ning kulude-tulude struktuuri ülevaatamist

Hiljuti väitis majandusanalüütik Hardo Pajula, et 20 aastaga on Eesti keskmine palk suurenenud rohkem kui 100 korda. On seda vähe või palju? Oleneb, kust poolt vaadata.

Matemaatiliselt on tegemist muidugi tohutu kasvuga. Kui teenisite varem 2 eurot ja teenite nüüd 4 eurot, siis optimistlikud hõiked ütlevad, et palk on kahekordistunud või et kasv on olnud 100 protsenti. Et sissetuleku kasv veelgi uhkem tunduks, võiks ju võrrelda lausa 1913. aastaga, nagu see nõukogude ajal kombeks oli. Uhkelt kõlab see kõik aga paraku vaid siis, kui jätta tegelik elu kõrvale. Paraku pole meid ka see sajakordne kasv aidanud Põhjamaade tasemele. Nagu äsja Äripäevast võis lugeda, teenis Eurostati andmetel vaid 2% eestlastest Soome keskmise palgani küündivat tasu.
 

Tegelik elu edu mõõdupuuks

Elujärg on Eestis täna aga kindlasti parem, kui oli 20 aastat tagasi. Ja hoolimata meid tabanud sügavast majanduskriisist oleks vale väita, et meil on läinud halvasti. Kuid realistina ma tean, et edu ei ole kunagi tulnud ega tule ka edaspidi iseenesest. Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve. Kui meil on innukalt õppivad noored. Kui meil on targad ja tegusad töötajad ja tööandjad. Ja kui meie inimesed saavad väärikalt vananeda.
Võlakriisis vaevlevas maailmas on ohtlikult lihtne pidada eduks midagi muud. Näiteks vaid eelarve tasakaalu ja madalat riigivõlga. Ja mulle tundub, et see on meil Eestis juhtunud.

Ka mina ei poolda üle jõu elamist, aga eelarve üldises tasakaalus hoidmise kõrval ei tohi unustada inimest ehk tegelikku elu. Peame vaatama, mida me tasakaalu raames kodanikele pakkuda suudame ja kas eelarvekulutustega toetame pikaajalist arengut. Ja siin on mitmeid riske, mis meie kestlikku arengut ohustada võivad.

Hoolimata kuulumisest maailma rikaste riikide klubidesse peame eneselt küsima, kui rikkad me tegelikult oleme. Kas ka viie, kümne ja kahekümne aasta pärast suudab riik pakkuda turvatunnet, toetada eakaid ja abivajajaid, hariduse omandamist ja tervishoidu? Millal hakkab elujärg paranema? Millal saavad Eesti arst ja õpetaja Soome kolleegiga samaväärset palka?

Mul ei ole vastuseid. Et riigi tulevikku kindlustada, on vaja teada ja teadvustada, milliste väljakutsetega Eesti silmitsi seisab ning kas ja kuidas on valitsus neid lahendanud.
 

Rahapuu kasvab vaid Lollidemaal

Valitsus reklaamib 2012. aasta eelarvet kui majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarvet. Seal on ilusat statistikat, ja mul ei ole põhjust kahelda nende arvude õigsuses.

Aga viimaste aastate riigieelarveid analüüsides teeb murelikuks, et seadustega kinnistatud kulud on väga kiirelt kasvanud. Need on kulud, millest ei ole kerge loobuda. Need on peamiselt sotsiaal- ja ravikindlustuse kulud, mis on suurenenud kiiremini kui riigi tulud.

Kui riigieelarve tulud on viimase viie aastaga kasvanud 29 protsenti, siis fikseeritud kulud on kasvanud üle kahe korra kiiremini ehk lausa 62 protsenti. Käesoleval aastal moodustavad seadustega kinnistatud kulud ligikaudu 75 protsenti kogukuludest. Ei pea olema matemaatik, et mõista, et sääraselt kasvavaid kulusid ei saa lõputult rahastada.

Olen kaugel arvamusest, et pensionid on Eestis liiga suured või ravikvaliteet liialt hea ning abi kättesaadav. Ja kahtlemata on suurenenud sotsiaalkulud üheks põhjuseks, miks saame öelda, et elu Eestis on paremaks läinud.
Aga minu mure on see, kust võtab riik raha fikseeritud kulude tasumiseks tulevikus? Sotsiaalmaksust ei piisa sotsiaalkulude katmiseks juba ammu. Käesoleval aastal tuleb riigil pensionide maksmiseks leida muudest tuludest juurde 279 miljonit eurot, aastal 2015 aga juba ligi pool miljardit eurot, mis on ligi kaheksa miljardit krooni.

Kahtlemata makstakse pensione ka edaspidi. Aga vaatame siis ka mündi teist poolt – kui palju jääb seadustatud kulude kõrvalt raha muuks – riigi majandusarengu, üldise arengu pikaajaliseks toetamiseks? Kust me võtame raha, et kasvavaid seadustega kinnistatud kulusid katta?

Juba praegu on nende seadustatud kuludega toimetulemiseks külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Sellise olukorra pikem kestmine tähendab riigi arengusse ebapiisavat investeerimist ning riigi haldusvõimekuse langust, tegelikkuses kägistab see igasuguse arengu. Ei maksa arvata, et ministeeriumid suudavad sisemise säästu arvel ellu viia kõik seadustatud kohustused ja arengukavades plaanitu.
 

Sügav euroraha sõltuvus

Kui veel investeeringuid vaadelda, siis vastab tõele valitsuse väide, et 2012. aastal need suurenevad. Aga see kasv jääks olemata, kui meil ei oleks kvoodimüügi tulusid ja muid välistoetusi.

Tänavu tehakse riigi investeeringutest 74 protsenti välisrahast. Riigieelarvelised investeeringud, mis ei põhine välisrahal, on sisuliselt külmutatud. Need suurenevad järgmisel aastal vaid 3 miljoni euro võrra.

Kõigist järgmise aasta riigieelarve kuludest tasutakse ligi viiendik välisrahast. Näiteks keskkonnaministeeriumi kuludest kaetakse lausa 80 protsenti välisrahast. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kuludest moodustab välisraha 44 protsenti.

Kuigi me seda avalikult tunnistada ei taha, sõltume eurorahast ja peame ausalt silma vaatama sellest tulenevatele probleemidele. Mul on siin kaks suuremat muret.

Esiteks – kas me käime selle rahaga ümber nii, nagu see oleks meie enda majanduse raskelt teenitud tulu? See tähendab, kas me mõtleme oma investeeringud läbi, valime välja kõige vajalikumad ja arvestame ka edaspidiste ülalpidamiskuludega, mis riigieelarve kanda jäävad ja milleks välisraha kasutada ei saa.

Riigikontrolli hiljutine audit näitas, et vähemasti kultuuriministeeriumi valitsemisalas pole see mõtlemine selline olnud. Näiteks on umbes 90 protsenti kultuuriministeeriumi viimase nelja aasta eelarvekasvust läinud selleks, et katta investeeringute mõjul lisandunud tegevuskulusid ja laenukohustusi.

Teiseks. Mind teeb murelikuks nende valdkondade tulevik, mis täna väga oluliselt tõukefondidest sõltuvad. Kohe tean nimetada näiteks keskkonnainvesteeringuid, täiendus- ja ümberõpet, ettevõtlustoetusi, teaduse rahastamist.

Välisraha häda on see, et seda ei saa paindlikult kasutada. Ja välisraha voo jätkumise peale ei saa tulevikus kindel olla. Jah, võib vastu väita, et euroraha ei kao ju. Tõepoolest, kriis räsis meid piisavalt palju, et ilmselt saame ka aastal 2014 algaval eelarveperioodil pea sama palju raha, kui praegu meie käsutuses on. Aga siin on üks risk: Euroopa Komisjon on kaalumas rahastamispõhimõtete muutmist selliselt, et liikmesriik peaks valima vaid vähesed prioriteedid, kuhu raha suunata.

Kui süsteem muutub väheste prioriteetide põhiseks, tuleb paljudes valdkondades senist rahastamist oluliselt vähendada või suunata sinna riigi n-ö oma raha. Kas oleme selleks valmis ja suudame tagada, et seni eurorahast makstud riigi igapäevaülesannete täitmine ei kannata?
 

Reaalsuse eest ei põgene

Töökäte osakaal Eesti ühiskonnas on praegu oma kõrgeimal tasemel. Aga olukord hakkab kiirelt halvenema. Aastal 2025 on meil umbes 80 tuhat tööealist inimest vähem kui praegu.

Vananev ja vähenev rahvastik mõjutab väga oluliselt nii riigi tulusid kui ka kulusid. Ühelt poolt kasvavad sotsiaalkulud veelgi, teisalt hakkab nappima majanduse tootlikkuse ja riigi tulude tõstmiseks vajalikku kvalifitseeritud tööjõudu.
Vajalike inseneride koolitamisega on probleeme juba praegu. Riigikontrolli auditid on näidanud, et üldharidussüsteem ei suuda loodus- ja täppisteadusi edasi õppivaid, vajalike võimetega abituriente piisavalt ette valmistada. Samuti ei ole ümber- ja täiendusõppesüsteem suunatud kutseoskuste täiendamisele või uue kutse omandamisele. Õpilaste arv väheneb tulevikus aga kiirelt.

Räägitakse, et eesti keele ja kultuuri säilimiseks on vaja vähemalt miljon elanikku. Huvitav, mitu töötajat on tarvis majanduse ja riigi teenuste töökorras hoidmiseks? Kas näiteks aastal 2020 on töötajate arv ja nende tootlikkus piisavad, et maksta ära riigi arved, õpetajate palk ja pensionäride pension ning vaadata lootusrikkalt tulevikku?

Et neile küsimustele vastuseid leida, peame ausalt otsa vaatama meie kestlikku arengut ohustavatele muredele. Et suudaksime oma riiki tulevikus ülal pidada, on vaja struktuurseid reforme, haldusreformi, haridusreformi, tervishoiureformi ja veel paljusid reforme. Tuleb igati toetada majanduse tuluteenimisvõimet ja vaadata üle kõik riigi suuremad kulukohad. Peame välja selgitama, kas meie suuremad kuluvaldkonnad – nagu sotsiaalkaitse, tervishoid ja hariduskulutused – täidavad oma eesmärki ja kas raha kasutatakse seal võimalikult targalt.

Ma kardan, et seadustatud kulusid üle vaatamata ei jätku meil nendeks ühel hetkel lihtsalt enam raha. Või jäävad soiku arengusse panustavad investeeringud. Ja me peame vaatama ka üle, kuidas tagada riigile toimimiseks vajalikud tulud.

Mihkel Oviir,
riigikontrolör

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Lihtne küsimus
Lihtne küsimus

Kohe väga tahan teada, kui palju suurenes koormus meie pensionikassale pärast seda, kui äsja võtsime oma kanda senini vne poolt laskstud pensionid V kolonnile, s.o. erusõjaväelastele ja tšekistidele.
Põhirahvas maksab nüüd pensioni oma eilsetele okupantidele omaenese taskust!?

ätt.
ätt.

Kahjuks valitsus teab paremini mida meil vaja on.Sõimake keski,kartke Savisaart ja venelasi,kiitke jänkide ja sionistide otsuseid nn.demokraatia vallas.

Salomon
Salomon

väärt lugemine, karmid tõed. Millega küll valitsus tegeleb?
Hirmutab keskiga ja teab, et sellest piisab. Tegelikult on tänane valitsus end ammendanud, sest nad eitavad probleeme.

wpDiscuz