Läänemereäärsete maade ühisprojekt – soode taastamine süsiniku emissiooni vähendamiseks

Rahvusvahelist märgalade päeva tähistatakse igal aastal 2. veebruaril.

Läänemere äärsed maad osalevad rikutud soode loodusliku seisundi taastamisel, et vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni.

2016. a juulist alustati Euroopa Liidu poolt Life programmi kliima alamprogrammist toetatavat viie riigi ühisprojekti „Life Peat Restore“. Projekti raames taastatakse Põhja-Euroopa madalikul olevaid inimtegevusega rikutud soid eesmärgiga vähendada süsiniku emissiooni. Projektis osalevad Saksamaa vanim looduskaitseorganisatsioon NABU, Poola loodusklubi, Leedu looduse fond, Läti Ülikool ja Tallinna Ülikool. Eestis tehtavaid töid rahastab lisaks Euroopa Liidule ka Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Tallinna Ülikool.

Praeguse kliima soojenemise üheks põhjuseks peetakse inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatava süsihappegaasi hulga suurenemist. Mitmesuguste meetmetega, nagu kütuste efektiivsema kasutamisega, taastuvate energiaallikate kasutamisega jm püütakse seda mõju vähendada.  

Looduslikud sood on meie kliimavöötmes kõige tähtsamad süsinikku siduvad ökosüsteemid – turba ladestumisega viiakse süsihappegaas aineringest välja. Kuivendatud turbaaladel aga turvas laguneb ja varem seotud süsinik paiskub atmosfääri, suurendades meie kliimaprobleeme. Kõige enam on kuivendatud just madalsoid, neist on looduslikuna alles veel alla 10%. Madalsood on kõige mitmekesisemaks ja liigirikkaimaks sootüübiks, kus kasvab üle 230 soontaime- ja üle 100 samblaliigi, neist paljud on kaitstavad.

Igal projektis osaleval maal on soodega seoses omad kitsaskohad, mida projekti raames püütakse parandada. Eestil on senine kogemus raba-elupaikade taastamisel; Eestimaa Looduse Fond viib läbi ulatuslikku EL poolt toetatavat kuivendatud rabaservade taastamise projekti. Põhjaveest toituvate madalsoode seisundi parandamisega ei ole seni tegeldud. Nüüd algatati seisundi parandamine Suursoo-Leidissoo hoiualal madalsoos, mida on  aegade jooksul kuivendatud; kraavide ümbrus on võsastunud või metsastunud ja ka seal, kus avatud maastik on säilinud, on sootaimestik vaesunud.

Projekti käigus koostatakse taastamiskava ning viiakse see ellu. Et selleks tehtavad otsustused tuleksid õiged, tehakse põhjalikud eeluuringud vee, turba, taimestiku, linnustiku ja süsinikuvoogude kohta; järelkontroll peab kestma 20 aastat peale taastamistööde lõpetamist. Oluline on süsinikuvoogude mõõtmine, mis näitab, kas soo toimib süsiniku sidujana või mitte. Täpsemate tulemuste saamiseks kalibreeritakse erinevates maades kasutatavaid mõõtmismeetodeid.

Saadav kogemus on kasuks edasisel madalsoode seisundi parandamisel ka teistel aladel, sest just madalsoid on Eestis enim kuivendatud – need on oluliseks atmosfääri süsiniku suurenemise allikaks. 

Kuivendamise mõjul degradeerunud ja metsastunud madalsoo projektialal. Foto: Raimo Pajula

Projektiala keskosa. Suurte sügavate kraavide mõjul on ala tugevasti kuivendatud, sookooslused on degradeerunud ja asendunud metsaga. Vahel on veel sood alles, mis on heaks eelduseks ala seisundi paranemisele, kui põhjavesi tõuseb soole sobivalt kõrgemale, sest taimede levised on läheduses olemas. Soo saab jälle hakata turvast moodustama ja süsinikku ringest välja viima. Aerofoto: Maa-amet, 2014