Mul on seda teemat natuke raske kommenteerida, sest olen „Lennulat” näinud vaid pildil. Teos jättis igati süütu ja kena mulje. Miks on see asi nii palju vett vahule löönud?
Usun, et kui hinnast ei oleks räägitud, ei vaevuks keegi häält tõstma. Aga inimese õiglustunne on kohe riivatud, kui ta avastab, et „nii palju ja selle eest”. Mulle üldse ei meeldi, aga raha maksis väga palju!
Linlastes lööb välja praktiline arvutusoskus, mida ekslikult ka talupojatarkuseks nimetatakse. Kõik inimesed suudavad kokku panna nimekirja, mida selle rahaga ise teinud oleks.
Kuulge! Kui me vaid teaks, milline raha maailmas liigub ja milleks seda kasutatakse, ei saaks ju üldse und. Samuti peaks summa suuruse kohta pärima sellelt, kes selle välja käis.
„Meeldib, ei meeldi”–tasandil oleneb kõik silmaringist ja kogemusest. Kui kokkupuude kunstiga on väga põgus, siis on ka reklaami vaatamine televiisorist väga ohtlik ja võib tekitada frustratsiooni, kui avastada, et Red Bull ei annagi tegelikult tiibu.
Samuti võiks väljamaa linnu külastades heita pilgu ka galeriidesse. Sealt saab tavaliselt kohaliku visuaalse kultuuri kohta kiiremini ja rohkem infot, kui kaubamajadest. Äkki ei tundugi omad „purkisittujad” pärast nii kehvad olevat.
Kui aga võtta jutuks „sobib, ei sobi”, siis kõige jaburam on seisukoht, et kunst ei pea mitte kõnetama, küsimust püstitama, vaid ümbritsevaga sulanduma. Viimasena nimetatud asja nimi on „tapeet” ja seda saab tapeedi hinnaga ehituspoest. Igale maitsele ja igasuguses hinnaklassis. Kui aga kunstimaailmaga läbi ja lõhki kursis olevad inimesed on teinud just sellise valiku ja vaatajaile üldse ei meeldi, siis oleks ehk tark küsida: miks mulle üldse ei meeldi?
Hirmu tekitab tundmatus, ja parim ravi on tundma õppimine. Mul on kogu aeg olnud väike kahtlus, et konservatiivsus, hirm võõra ees ja ahnus–kadedus on meie ühiskonnas üks läbivaid jooni. Loodetavasti ma eksin.
Lõpetuseks võib veel lisada, et kõik ei ole mitte igale maitsele. Lepime sellega. Muusika puhul te ju ei kuula kõike, vaid valite. Visuaalse kultuuri puhul talitagem samuti: kui ei meeldi, ei pea vaatama.
Agur Kruusing, kunstnik
Degen hipi kelbas. Suure tõenäosuga pole oma elus pooltki sellest 37k eurist väärtust tootnud, nüüd hea jaurata et raha on tühi-tähi. Kui see 37k on nii poogen, miks ei võinud siis koolile seda fooliumlindu tasuta teha.
Korjake see ilu sealt ära ja asi mutt!
Mind häirib selle plönni juures kõige rohkem hinna kujunemine. Oleks remont läinud 2x kallimaks, siis ilmselt oleks selle üllitise eest 74’000 välja käidud. Kunstnikuhärra jutt võinuks veitsa sisukam olla. Seda, et tavakodanik on loll ega saa kunstist aru, oleme me juba kuulnud. Käies Louvris või EKM’is, saan ma väga hästi kunstist aru, iga suvaline plönn minu jaoks jah kahjuks kunstiks ei kvalifitseeru.
Kuulge hr.Kruusing, küsimus pole selles kas panen silmad kinni või mitte, kui see oleks Teie isikliku raha eest sinna paigaldatud , siis võiksite õelda kui tahad vaata kui ei,siis pigista silmad kinni,praegu käib jutt rahva raha raiskamisest sellise jubeduse eest.Oma raha eest paigaldage kas-või oma magamistuppa sarnane jubedus kui Teile meeldib.
Minu raha pole seal sees sentigi
Ah, mis sa plärad.
Avaliku ruumi puhul ei saa öelda,et kes ei taha, ärgu vaadaku. Avaliku ruumi täitmine nõuab teistsugust lähenemist kui koduse ruumi täitmine.
Kui kaubanduskeskuses lastakse hommikust õhtuni heavy metalit siis ei pea kuulama ka. See ei tähenda et see sobiks sinna. Laiaringiline tarbija on ikkagi keskmine Haapsalu inimene seal ja võtaks nüüd õppust sellest ja sellist kunsti sinna ei riputaks. Sama mis kellelgi kodus remonti tehes pannakse hinnapakkumisse sunniviisiline kunstipakkumine ja ehitaja laseb oma suva järgi seinale keevispritset ja küsib pappi. Autori lohutusesk on tal eestlase kohapealt täiesti õigus, kahjuks.
keegi on kunstnik, otsustab ikka rahvas, mitte iga värvisolkija ise