Rannarootsi muuseumi pere ja nõukogu sõitis sel nädalal Ruhnu, et korrastada muuseumi sealset filiaali, Korsi talukompleksi.
Muuseumi direktor Ülo Kalm, kuraator Jorma Friberg, Saare maakonna muinsuskaitseinspektor Rita Peirumaa ja allakirjutanu võtsid teekonna ette jaalaga Haapsalust, ülejäänud talgulised sõitsid kaugele saarele liinilaevaga Pärnust.
Teisipäeva öö
Jaala väljasõit on määratud kella 21ks. Algul plaanitakse teele asuda sama päeva hommikul, ent kapten Jorma Friberg on teinud eelmisel päeval tugeva tuule tõttu otsuse lükata väljasõit edasi.
Pärast kuuleme, et nädalavahetusel alanud tormituul nörritas veel esmaspäeva õhtul liinilaevaga Pärnust Ruhnu sõitjaid nii palju, et terve laevaseltskond oli merehaige.
„Selle laevaga me tagasi ei lähe!” lubasid Ruhnu muuseumis mõõtmispraktikal käinud kunstiakadeemia tudengid. Nende tagasisõidu ajaks oli meri õnneks rahunenud.
Jaala väljasõidul Haapsalust on meri peaaegu vaikne, loodetuule kiirus 5 m/s.
Teekonnale ennustab kapten Jorma kuluvat 16 tundi. Ainult purjedega sõitmisest ei maksa sellise vahemaa puhul unistadagi — nii palju vaba aega ei ole kellelgi, pealegi pole meil kõigi vajalike purjede käsitsemiseks küllalt osavaid mehi. Siiski saame pärast Rukkirahust möödumist purje juurde võtta; priistangpurje ja tõusnud taganttuule toel näitab GPS laeva kiiruseks 5–6 sõlme.
Öisel sõidul hämmastab algajat meresõitjat enim, kui väga muudab hämarus arusaamist vahemaadest. Muhu saare Seanina sadama endise kalatööstuse telliskivihoonete varemed näivad paarisaja meetri kaugusel merest kerkivate kividena, kapteni sõnul on vahemaa tegelikult kuus kilomeetrit.
Mõnda aega on laine kaunis kõrge, nii et kapten soovitab kogenematuil tüürimeestel laeva taha mitte vaadata.
Kolmapäev
Pimedat aega me sel ööl ei näegi. „Mis, juba läheb valgeks või?” küsib Jorma ammu enne seda, kui tunde oranžina püsinud loojangukaare lähedalt päike tõuseb.
Uus päev algab vaiksema lainega. Jõuame Liivi lahte ja peaaegu pool teed ongi sõidetud. Loodetuul asendub läänetuulega. Maast ei ole kuskil jälgegi, enam ei paista silmapiiril mingeid märke, millele kurss võtta. „Ma sõidan selle pilve järgi,” ütleb kapten ja osutab suurele moodustisele lõunataevas. Pärast ülejäänud meeskonna mõnetunnist tukastamist näitab Jorma aga kaugel meres vaevunähtavat mastiga täppi, mis saab olla ainult Ruhnu. Peagi eristame peale piirivalve radarimasti ka mobiilimasti ja tuletorni.
Läheneme saare lõunatipus asuvasse sadamasse piki idakallast, mööda Ruhnu kuulsast liivarannast. Elevust tekitavad kaks ülimadalalt pikeerivat lennukit, mis tunduvad sihtivat otse laeva. Pärast kuuleme, et need on Leedus baseeruvad NATO hävitajad.
Ruhnu hülgeküttide jaala järgi ehitatud Vikan võetakse vääriliselt vastu: sillale jookseb pidulikus Ruhnu vestis ja särgis Ringsu sadama kapten Priit Kapsta ja tõstab lumivalgete puhvvarrukatega käed tervituseks kõrgele. Vinname kompsud laevast Ruhnu rahvamaja juhataja Andre Nõu ilusa punase Lada järelkärusse ja vajume pärast 14tunnist laevasõitu mõnuga auto pehmesse istmesse.
Andre on niitnud Korsi talu hiigelsuure õue nii puhtaks, et lust vaadata. Kui ta seda ette poleks võtnud, rajaksime endile teed läbi poolteisemeetriste nõgeste. Alustame Arvo Tarmula 20 foto sättimist näituse vääriliselt 42meetrise pikkmaja räästa alla. Pingutame trosse ja mõõdame, mõõdame uuesti ja pingutame, et pildid jääksid otse. See ei ole siiski võimalik — peale selle, et Korsi elumaja palgid on kõverad, on kõver ka küüruga pikkmaja räästas, nii et elegantne lohakus fotode paigutusel jääb. Ülejäänud talguseltskond peab saabuma liinilaevaga kell 20, näituse avamisele kell 21 on kutsutud kogu saarel viibiv rahvas.
Enne avamist koguneb taluõuele pilte uudistama muljetavaldav hulk inimesi — pooled ruhnlased ehk 30 inimest pluss sama palju saare külalisi. Arvo mullu suvel Ruhnu uue kiriku saja aasta juubeli tähistamisel pildistatud fotoseeria pälvib heakskiitu ja toona kohalolnuilt äratundmisrõõmu. Pärast avasõnu ja fotograafi poolt meile kaasa pandud volikirja ettelugemist hävitab rõõmus seltskond haapsallastele tuntud Teele pagarist toodud soolase ja magusa kringli; räägitakse lugusid ja tapetakse miljon sääske.
Neljapäev
Kell üheksa hommikul tõmbab Ülo sae käima ja — vaid õige pisut liialdatult — ei pane seda käest enne õhtusööki kell seitse. Võsast ja ka jämedatest puudest saab puhastatud talu kelder, ähvardavalt katuse kohal kiikuvast puust päästetud riideait. Küttepuudega varustatakse naabertalu rahvas ja kirikuõpetaja. Õu saab puhtaks riisutud, praht ning oksarisu põletatud. Anu Raagmaa ja Eve Otstavel teevad inventuuri aitades, korrastades ja puhastades taluga kaasa saadud museaale.
„Pikk tee on küll käia, aga ma usun, et Korsi sai natukene edasi,” ütleb Ülo Kalm tehtud tööd hinnates. Sügiseks on Rannarootsi muuseumil kavas lasta taastada Korsi õuel vinnkaev, järgmine töö on saada laut rookatuse alla.
Kui esimesed talgud mullu suvel tehti neljakesi, siis seekord on peale Rannarootsi muuseumi pere ja nõukogu liikmete toonud üleskutse Korsile appi kümmekond tegusat inimest. Üks talguline on sõitnud Tallinnast kohale spetsiaalselt ja omal käel. „Mul on hea meel, et sain päevakese midagi Korsi talu heaks teha,” räägib Peeter Pihlak, kes käis Ruhnus esimest korda mullu suvel ja „jäi haigeks saare järele”.
Teist korda tuli ta siia kuu aja eest Eestimaa Looduse Fondi talgutega šoti mägiveistele karjakoplit rajama ning kuuliski siis nüüdsetest talgutest.
Korsi–armastuse süstis temasse Ruhnus suvitav Leila Pärtelpoeg: „Tookord ta jalutas sinna ja jutustas lugusid, kuidas rootslased seal elasid,” räägib Pihlak, „see kõik kerkis silme ette. Eestis kõikjal on rehemajad, see küürakas pikkmaja on eriline.”
Reede
Seni on muuseumi inimesed kõndinud pärast ööbimispaika saabumist vaid kõrval asuvasse Korsi tallu ja tagasi. Nüüd on aeg külastada saare kuulsaid kõrvuti kirikuid, tuletorni, mereranda ja Ruhnu muuseumi.
Kell 14 väljub liinilaev, jaalaseltskond annab aga otsad juba kell 9 hommikul, et jõuda umbes keskööks, enne tuule kurjaks tõusmist Haapsallu.
Leila Pärtelpoeg
Ruhnus suvitav Eesti sisekujunduse grand old lady Leila Pärtelpoeg tegi 1974–1982 Ruhnu hoonetes toonase riikliku kunstiinstituudi õppejõuna tudengitega mõõtmispraktikat, mida tellis Eesti rahva muuseum; ta on loonud Ruhnu küla säilitamise kontseptsiooni (1979–1989) ja kujundanud Ruhnu muuseumi.
„Ma ei suutnud siit ära minna,” räägib Pärtelpoeg Korsi talu õues peetavail talgutel aidatrepil istudes. „Ma olin lihtsalt ehmatanud, mismoodi ma armusin siinsesse olukorda ja loodusesse.”
Pärast õppejõutöö lõppu oli Pärtelpojal õnn asuda Ruhnus elama reheahjuga majja. „See oli üks elamus — kütta reheahju ja saada teada, missugune see soojus on, mis sellest suitsust tekib,” räägib Pärtelpoeg. „Seda võiks kõigile soovitada.”
Pärtelpoeg ütleb, et tal on kahju mõelda, kui Korsi pikkmaja jääb muuseumiks asjadega, millel ei tohi istuda, „kus ei saa kogeda, missugused lõhnad, suitsud, milline elu siin oli.”
Pärtelpoeg unistab, et teatud aegadel on võimalik näha, kuidas reheahi töötab. Elamus on tema sõnul ka näha, kuidas suits tõuseb läbi katuse, nii et katus aurab: „Pagana kahju, kui inimesed seda ei näe!”
Korsi talu
Muinsuskaitsealune Korsi talu on ainus enam–vähem terviklikult säilinud talukompleks Ruhnus, Korsi pikkmaja ainus tervenisti säilinud ruhnurootsi rehielamu. Algselt õlgkatusega, kesksest vahekojast (forstu) lõuna poole jäävad eluruumid ja põhja poole rehetuba, rehealune ja küün. Pikkus 42 meetrit. „Erilise ilme külale andsid aga elumajad. Need olid ligi 50 m pikad ja koosnesid kolmest ristpalkosast, mida ühendasid kaks nelja tendripaariga ilma laeta ruumi. Kõik need viis osa asusid ühe kõrge, seinu varjutava katuse all, mille keskel kaardus uhke küür, mis kütmise ajal suitsu välja ajas. Sammaldunud katusekasukas elamisepoolses otsas oli karuperse ja hobusepealiste unkalaudadega.
Pikkmajad olid kõik põhja–lõuna suunalised (välja arvatud reljeefist tingitud erandid). Võõrastele on jäänud mulje imelikest küürutavatest loomadest.” (Leila Pärtelpoeg, 1991)
Korsi pikkmaja lagunemine algas 1970. aastate teisel poolel, häving kulmineerus katuse sisselangemisega 1987. a talvel. Restaureerimistööd 1990ndate alguses jäid pooleli. Tõrvapapist katus lagunes taas, uus ajutine katusekate paigaldati 2011. aastal.
2012. aastast kuulub Korsi talu ja Ruhnu muuseum Rannarootsi muuseumi alla.
