Spordiajakirjanik Gunnar Pressi kirjutatud 640-leheküljelises raamatus „Eesti vehklemise raamat. 1908–2018” on eriline koht Haapsalul.
Press on varem kirjutanud raamatu näiteks Toomas Ubast, Jüri Jaansonist ja Ants Antsonist. Teose maht lööb silmad ette isegi Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osale.
Gunnar Press on käsitlenud vehklemise võlu ja valu, mida illustreerib rohke ja emotsioonidest tulvil pildimaterjal. Kahtlemata on Pressi raamat ood vehklemisele. Ants Veetõusme, kunagine Eesti noortemeister vehklemises, on raamatus kokku võtnud vehklemise olemuse: „Vehklemine on spordiala, mis pikkade aastate kestel on leidnud just etendusliku lahenduse. Kõrvale on jäetud valu ja veri, kuid vaja on suurt kehalist ja eriti vaimset vastupidavust, eneseleidmist igas olukorras, kiiret reaktsiooni, vastase mängu välkkiiret äratundmist, võitlusvalmidust igal hetkel, sportlikku viha.
Selles spordis on kasutusel keha seisundi, vastupidavuse, liigutuste kooskõla ja keskendumisvõime kõik elemendid. Kiirus ja täiuslik vehklemistehnika on need tegurid, mis viivad vehklemise elegantsini, tõmbavad vehklejat publikule lähemale. Inimene, kes on kord vehklemisse süvenenud ja hakanud seda mõistma, ei suuda kaunist alast enam kaugeneda,” jätkab Veetõusme. (lk 13)
Milline võiks aga olla üks vehkleja?
