Silt: Ulrika Grauberg
2
Haapsalu kammerkoor korraldab juubelikontserdi
Haapsalu kammerkoori 10. juubelikontsert Uuemõisa valges saalis. Foto Arvo Tarmula.
Järgmisel laupäeval tähistab Haapsalu kammerkoor oma 15. sünnipäeva kontserdiga, kus kuuleb Eesti rahvamuusikal põhinevaid laule, pillimängu ja esineb ansambel Väliharf.
Canzone juubeliaasta advendikontsert
[caption id="attachment_290584" align="alignnone" width="2000"]
Canzone ja Haapsalu kammerkoori jõulukontsert aastal 2019. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Tütarlastekoor Canzone annab laupäeval Haapsalu toomkirikus advendikontserdi „Vaikuslaul”, kus astuvad üles nii koori praegused lauljad kui ka vilistlased.
Canzone peadirigendi Ulrika Graubergi sõnul möödub tänavu 20 aastat koori esimesest advendikontserdist. „Tookord esinesime samuti toomkirikus ning sellest on saanud meile traditsiooniline esinemiskoht,“ meenutas ta.
Canzone ja Haapsalu kammerkoori jõulukontsert aastal 2019. Foto: Arvo Tarmula[/caption]
Tütarlastekoor Canzone annab laupäeval Haapsalu toomkirikus advendikontserdi „Vaikuslaul”, kus astuvad üles nii koori praegused lauljad kui ka vilistlased.
Canzone peadirigendi Ulrika Graubergi sõnul möödub tänavu 20 aastat koori esimesest advendikontserdist. „Tookord esinesime samuti toomkirikus ning sellest on saanud meile traditsiooniline esinemiskoht,“ meenutas ta. 
Canzone laulab juubelikontserdil elu ilusaks
[caption id="attachment_187009" align="alignnone" width="640"]
Ulrika Grauberg on tütarlastekoori Canzone juhatanud kakskümmend aastat. Foto Lemmi Kann[/caption]
2001. aasta sügisel kokku tulnud tütarlastekoor Canzone tähistab laupäeval kontserdiga „Laula elu ilusaks” oma 20. sünnipäeva.
Kakskümmend aastat on tütarlastekoorile auväärne vanus, kuid Canzone peadirigendi Ulrika Graubergi sõnul pole kirg muusika vastu selle ajaga kuhugi kadunud, vastupidi, see läheb aastatega aina tugevamaks. „Muusika on selline maailm, kuhu uks nii kiiresti ei avane. Võime küll noorena arvata, et teame kõike, kuid tegelikult kogu aeg avastame,“ ütles ta.
Ulrika Grauberg on tütarlastekoori Canzone juhatanud kakskümmend aastat. Foto Lemmi Kann[/caption]
2001. aasta sügisel kokku tulnud tütarlastekoor Canzone tähistab laupäeval kontserdiga „Laula elu ilusaks” oma 20. sünnipäeva.
Kakskümmend aastat on tütarlastekoorile auväärne vanus, kuid Canzone peadirigendi Ulrika Graubergi sõnul pole kirg muusika vastu selle ajaga kuhugi kadunud, vastupidi, see läheb aastatega aina tugevamaks. „Muusika on selline maailm, kuhu uks nii kiiresti ei avane. Võime küll noorena arvata, et teame kõike, kuid tegelikult kogu aeg avastame,“ ütles ta. 
Läänemaa tantsupidu pidu jääb ära
Teist aastat järjest ei lase koroonaviiruse levik läänlastel maakonna rahvatantsupeo pidamiseks kokku tulla.
Läänemaa rahvakultuurijuht Marju Viitmaa ütles, et muud võimalust kui pidu ka sel aastal ära jätta tegelikult polnudki. „Meil on maakonna peol tavaliselt 800–1000 tantsijat, peale selle veel publik. Olgem ausad, mais ei ole olukord veel selline, et saaksime kokku tulla,” rääkis ta.
Kui mõnes Eesti maakonnas on otsustatud pidu lükata suve lõppu või sügisesse, mil piirangud ehk lõdvenevad, siis Viitmaa Läänemaal seda võimalust ei näe. Tema sõnul on Läänemaal palju kool
Kaua koorijuhid jaksavad ehk hobi korras laulupeole
[caption id="attachment_288197" align="alignnone" width="2000"]
Naiskoori Kaasike dirigent Sirje Kaasik on käinud alates 1982. aastast koorijuhina kõikidel laulupidudel. Foto Arvo Tarmula[/caption]
„Teen, kuni jaksan. Kui enam ei jaksa, siis enam ei tee,” ohkab teenekas dirigent Sirje Kaasik Haapsalu muusikakooli õpetajate toas enne kooriproovi algust.
Mõne minuti pärast seisab ta juba Kaasikese koori ees, silmad säramas ja rõõmus nägu ees. Naised laulavad hääli lahti. On neljapäev, 14. november. Kell on seitse õhtul. Akna taga ladistab troostitut sügisvihma. Ees ootab kaks tundi proovi.
Kaasik on üks neid, kellel püsivad laulupeod, mille üle eestlased on lõpmata uhked. Läinud suvel viis ta Tallinnasse laulupeole kolm koori – Kaasikese, Haapsalu toomkoori ja Uuemõisa mudilaskoori. Kaasiku palk selle eest on sadakond eurot kuus – maksavad koori liikmed ja kogudus ning Uuemõisa kool.
Naiskoori Kaasike dirigent Sirje Kaasik on käinud alates 1982. aastast koorijuhina kõikidel laulupidudel. Foto Arvo Tarmula[/caption]
„Teen, kuni jaksan. Kui enam ei jaksa, siis enam ei tee,” ohkab teenekas dirigent Sirje Kaasik Haapsalu muusikakooli õpetajate toas enne kooriproovi algust.
Mõne minuti pärast seisab ta juba Kaasikese koori ees, silmad säramas ja rõõmus nägu ees. Naised laulavad hääli lahti. On neljapäev, 14. november. Kell on seitse õhtul. Akna taga ladistab troostitut sügisvihma. Ees ootab kaks tundi proovi.
Kaasik on üks neid, kellel püsivad laulupeod, mille üle eestlased on lõpmata uhked. Läinud suvel viis ta Tallinnasse laulupeole kolm koori – Kaasikese, Haapsalu toomkoori ja Uuemõisa mudilaskoori. Kaasiku palk selle eest on sadakond eurot kuus – maksavad koori liikmed ja kogudus ning Uuemõisa kool. 
Läki Tantsule: 10 aastat inimesekasvatust
[caption id="attachment_287243" align="alignnone" width="2000"]
Läki Tantsule kõik seitse rühma annavad 2. novembril Haapsalu kultuurikeskuses ühise suure juubelikontserdi „Kümme”. Merilin Kaustel-Lehemets[/caption]
Rahvatants ei ole pelgalt muusika järgi sammude ritta seadmine, vaid inimeseks kasvamise protsess, leiavad Läki Tantsule kollektiivide juhendajad, ema ja tütar Ulrika ja Grete Grauberg.
Ulrika Graubergi sõnul on need kümme aastat lennanud märkamatult ja kiiresti. „Aga algus on mul väga selgelt meeles. Oli suvine augustiõhtu. Ühe täiskasvanute rühma Lustlik õhtusel piknikul tulid minu juurde kaks noort tantsijat, selle rühma tantsijate lapsed. Nad ütlesid, et nad tahavad Wiedemanni gümnaasiumis noorte segarühma teha ja kas mina olen nõus nende juhendajaks hakkama. Mul polnud sel ajal ühtegi mõtet olnud, et ma võiksin laste või noortega segarühma teha. Aga ma ütlesin neile, et ajage kokku 16 tantsijat – kaheksa paari – ja hakkame tegema,” meenutab Grauberg.
Paljud neist noortest polnud varem ühtegi tantsusammu teinud. „Esimene proov oli hirmuäratav,” tunnistab Grauberg tagantjärele. Just tol suvel, 2009. aastal oli toimunud Ülo Luha lavastatud tantsupidu, mis kandis nime „Meri”. „See oli pidude pidu. Selle peo kunstilist taset ei ole minu meelest mitte keegi suutnud ületada ega korrata,” märgib Grauberg. „Ilmselt oli see ka põhjuseks, miks Lustlikuga sellel tantsupeol kaasas olnud noored ka ise tantsima tahtsid hakata.”
2011. aastal oli tulemas noorte tantsupidu „Maa ja ilm”. „Sinna me siis tüürisimegi,” sedastab Grauberg.
Kuidas need kaks gümnaasiumipiigat – praeguse nimega Sarah Vahtra ja Rutt Olenko – suutsid tüdrukutele lisaks leida ja ära rääkida kaheksa koolivenda, ei tea Grauberg siiani. Igal juhul tuli tal alustuseks hakata õpetama noortele kõndimist, sest nad tegid seda täiesti valesti. „Pilt oli kohutav! Aga ma olin lubanud. Ja mina ei astu tagasi. Mitte kunagi,” muigab Grauberg. „Nemad ei astunud ka tagasi. Neil oli mingi meeletu energia. Nad olid heas mõttes hullud. Ja tantsupeole me pääsesime. Tantsisime esireas, kuhu iga kollektiiv ei pääse.”
Järgmisele tantsupeole aastal 2014 läks Läki Tantsule nime all murule juba kolm koosseisu. Praeguseks on Läki Tantsule katuse all kaheksa rühma. Sest iga järgnev põlvkond tahab ka tantsida.
Päris esimene Läki Tantsule koosseis on praeguseks mööda ilma laiali lennanud. Noorterühmad elavadki kolmeaastase tsükli rütmis – kui gümnaasium läbi, tuleb edasi minna ja nende asemele astuvad uued noored. Juhendaja jaoks algab siis iga kord kõik otsast peale.
Läki Tantsule kõik seitse rühma annavad 2. novembril Haapsalu kultuurikeskuses ühise suure juubelikontserdi „Kümme”. Merilin Kaustel-Lehemets[/caption]
Rahvatants ei ole pelgalt muusika järgi sammude ritta seadmine, vaid inimeseks kasvamise protsess, leiavad Läki Tantsule kollektiivide juhendajad, ema ja tütar Ulrika ja Grete Grauberg.
Ulrika Graubergi sõnul on need kümme aastat lennanud märkamatult ja kiiresti. „Aga algus on mul väga selgelt meeles. Oli suvine augustiõhtu. Ühe täiskasvanute rühma Lustlik õhtusel piknikul tulid minu juurde kaks noort tantsijat, selle rühma tantsijate lapsed. Nad ütlesid, et nad tahavad Wiedemanni gümnaasiumis noorte segarühma teha ja kas mina olen nõus nende juhendajaks hakkama. Mul polnud sel ajal ühtegi mõtet olnud, et ma võiksin laste või noortega segarühma teha. Aga ma ütlesin neile, et ajage kokku 16 tantsijat – kaheksa paari – ja hakkame tegema,” meenutab Grauberg.
Paljud neist noortest polnud varem ühtegi tantsusammu teinud. „Esimene proov oli hirmuäratav,” tunnistab Grauberg tagantjärele. Just tol suvel, 2009. aastal oli toimunud Ülo Luha lavastatud tantsupidu, mis kandis nime „Meri”. „See oli pidude pidu. Selle peo kunstilist taset ei ole minu meelest mitte keegi suutnud ületada ega korrata,” märgib Grauberg. „Ilmselt oli see ka põhjuseks, miks Lustlikuga sellel tantsupeol kaasas olnud noored ka ise tantsima tahtsid hakata.”
2011. aastal oli tulemas noorte tantsupidu „Maa ja ilm”. „Sinna me siis tüürisimegi,” sedastab Grauberg.
Kuidas need kaks gümnaasiumipiigat – praeguse nimega Sarah Vahtra ja Rutt Olenko – suutsid tüdrukutele lisaks leida ja ära rääkida kaheksa koolivenda, ei tea Grauberg siiani. Igal juhul tuli tal alustuseks hakata õpetama noortele kõndimist, sest nad tegid seda täiesti valesti. „Pilt oli kohutav! Aga ma olin lubanud. Ja mina ei astu tagasi. Mitte kunagi,” muigab Grauberg. „Nemad ei astunud ka tagasi. Neil oli mingi meeletu energia. Nad olid heas mõttes hullud. Ja tantsupeole me pääsesime. Tantsisime esireas, kuhu iga kollektiiv ei pääse.”
Järgmisele tantsupeole aastal 2014 läks Läki Tantsule nime all murule juba kolm koosseisu. Praeguseks on Läki Tantsule katuse all kaheksa rühma. Sest iga järgnev põlvkond tahab ka tantsida.
Päris esimene Läki Tantsule koosseis on praeguseks mööda ilma laiali lennanud. Noorterühmad elavadki kolmeaastase tsükli rütmis – kui gümnaasium läbi, tuleb edasi minna ja nende asemele astuvad uued noored. Juhendaja jaoks algab siis iga kord kõik otsast peale. 
Laulupeo finaal võttis hinge kinni ja tõi pisarad silma
[caption id="attachment_277722" align="alignnone" width="1002"]
Nõva naiskoor oli laulupeol esimest korda. Foto Peeter Langovits[/caption]
Juubelipeolisi liigutas tohutu sinimustvalgete lippude meri ja pihku kukkunud laulupeomünt.
Nõva naiskoori jaoks oli juubelilaulupeo kõige liigutavam hetk hoopis ühel proovipäeval. „Oli proov, ladistas vihma, kui dirigent Olev Oja viskas lauljate sekka kolm kaheeurost laulupeomünti,” ütles Nõva naiskoori liige Õnne Rüütel.
Harjutati parasjagu laulu „Mu isamaa on minu arm”. Üks lendu läinud münt maandus sopranite keskel Nõva naiste seas. „Hakkasime vaatama, kuhu see kukkus,” ütles Rüütel. Kõigi suureks jahmatuseks selgus, et münt oli kukkunud Rüütli 13aastasele tütrele Eliise Jõgarile otse pihku. Tüdruk laulab samuti Nõva naiskooris ja oli laulupeol esimest korda. „See oli küll selline ülev tunne, et ei oskagi kirjeldada,” ütles Rüütel. Eilseks oli münt kalli aardena peolt koju Nõvale toodud ja tallele pandud.
Nõva naiskoor oli laulupeol esimest korda. Foto Peeter Langovits[/caption]
Juubelipeolisi liigutas tohutu sinimustvalgete lippude meri ja pihku kukkunud laulupeomünt.
Nõva naiskoori jaoks oli juubelilaulupeo kõige liigutavam hetk hoopis ühel proovipäeval. „Oli proov, ladistas vihma, kui dirigent Olev Oja viskas lauljate sekka kolm kaheeurost laulupeomünti,” ütles Nõva naiskoori liige Õnne Rüütel.
Harjutati parasjagu laulu „Mu isamaa on minu arm”. Üks lendu läinud münt maandus sopranite keskel Nõva naiste seas. „Hakkasime vaatama, kuhu see kukkus,” ütles Rüütel. Kõigi suureks jahmatuseks selgus, et münt oli kukkunud Rüütli 13aastasele tütrele Eliise Jõgarile otse pihku. Tüdruk laulab samuti Nõva naiskooris ja oli laulupeol esimest korda. „See oli küll selline ülev tunne, et ei oskagi kirjeldada,” ütles Rüütel. Eilseks oli münt kalli aardena peolt koju Nõvale toodud ja tallele pandud. 